 |
Saaremaal, Muhus ja Hiiumaal esineb karstinähtusi rohkesti, kuid teada on vaid üks suur karstikoobas. See asub Hiiumaal Kurisu külas Sülla pere juures. Siin asub nn. Kurisu neeluauk, mis on lehtrikujuline, laiusega kuni 30 m ja sügavusega 6 m. Selles kaob Pihlasoost tulev oja maa alla. Suvel, kui oja on väike, näeme kurisu põhjas paljandumas aluspõhja ja mustendamas väikest koopaava. Laskunud järsust nõlvast alla, ilmneb, et koopaava on just nii suur, et saab hädavaevu maa alla roomata. Algul on koopa põhi 3 m ulatuses veidi kallak, tagapool aga horisontaalne. Koopa pikkus on vaid 6 m, lõrgus 0,7 m ja laius ava lähedal 2,7 m. Tagapool laius väheneb ja 6 m kaugusel, kust edasi on juba võimatu saada, on laius 0,4 m. Koobas läheb üle kitsaks lõheks asimuudiga 320 kraadi.
Kurisu koobas olnud vanasti umbes poole laiem. Nüüd on see osalt muda ja prahti täis.
Kurisu neeluauk on looduskaitse all ja seda külastab suvel rohkesti ekskursioone.
Neeluaugu kohta on järgmine muistend. Kord olnud põuane suvi, siis aga tulnud suur sadu ja vesi tõusnud jões kõrgele. Neeluaugu lähedal kündnud tüdruk härgadega põldu. Ta viinud härjad kurisule jooma, kuid need libisenud ja kukkunud vette, tõmmates kaasa ka tüdruku. Suurvesi neelanud nad kõik. Hiljem leitud Pihla küla juurest ojast tüdruku punane juuksepael. Sellest peale hakatud neeluauku nimetama "kurjaks suuks", millest aegade jooksul kujunenud sõna "kurisu" (Aitsam, 1937).
Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Tln., 1987
|
|
