13:39 esmaspäev, 21.04.2014
HARJUMAA
HIIUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
LoodusmälestisedJärved
Peipsi järv (Peipsi-Pihkva järv)
Kirjeldus

Eesti Vabariigi idarajal lainetav hiiglaslik Peipsi (kohanimi "Peipsi" on akadeemik P. Ariste arvates läänemeresoomlaste esivanemate poolt III aastatuhandel e.m.a. üle võetud siin asunud varasematelt asukatelt) on oma 3555 ruutkilomeetri suuruse pindalaga (30,0 m veetaseme puhul) Euroopa looduslike järvede hulgas 5. kohal.

Peipsi järv koosneb kolmest selgesti eristatavast osast. Põhjapoolne, kõige suurem ja sügavam (pindala 2611 ruutkilomeetrit, suurim sügavus 12,9 m, keskmine sügavus 8,3 m), on Peipsi järv kitsamas mõttes (mõnikord on nimetatud ka Suurjärveks ja Külmjärveks), lõunapoolse osa nimi on Puhkva järv (pindala 708 ruutkilomeetrit, suurim sügavus 5,3 m, keskmine sügavus 3,8 m), neid ühendav väin on Lämmijärv (ka Soejärv) (pindala 236 ruutkilomeetrit, suurim sügavus 15,3 m, keskmine sügavus 2,5 m). Järve kogupikkus on 143 km, laius 48,8 km. Kõige sügavam on järv Lämmijärve vagumuses, väga kitsal alal Mehikoorma sadama läheduses; L. P. Kullus on saanud seal sügavuseks 15,3 m, mõnedel andmetel olevat see piirkond isegi 17,6 m sügav. Lämmijärve põhjapiiri paigutavad hüdroloogid Uhtina nina - Piirissaare - Podborovje joonele, hüdrobioloogilised näitajad aga lubavad selle asetafa ka Varnja-rakopeli sirgele. Lämmijärve lõunapiiriks on joon Värska lahe läänekalda ja Mteśi vahel.

Peipsi tervikuna ei ole kuigi saarterikas. T. Eipre andmeil on terves Peipsis 29 saart kogupinnaga 25,8 ruutkilomeetrit, lisaks on Veliikija deltas ligi 40 pisikest saart. Neist leidub Lämmijärves 12 saart, mille hulgas suurim on Piirissaar (7,5 ruutkilomeetrit), 15 saart Pihkva järves, neist on suurimad Kolpino ja kõrgekaldaline Kamenka. Peipsi järves (Suurjärves) leidub vaid kaks saart, need on Raskopeli lahes asuvad Karusaar ja Jänesesaar. Suurjärv on väheliigestatud kaldajoonega, ainsaks suuremaks laheks on Suurjärve kagunurgas asuv kaunis rakopeli laht. Lämmi- ja Pihkva järve kaldajoon on hoopis enam liigestatud. Lämmijärve suurimaks laheks on Źeltsa laht, Pihkva järve lahtedest on tähtsamad Värska laht, Budovitsi laht, Kruppi laht jt., mis kujutavad endast järve poolt üleujutatud vanu orge. Üldse on Pihkva järve läänekallas oma ilusate lahtede ja kõrgekaldaliste saartega erakordselt maaliline. Peipsi järv ei kuulu tervenisti Eesti Vabariiki, vaid suurem osa jääb temast Venemaa territooriumile. Eestile kuulub kogu järvest 1570 ruutkilomeetrit, sealhulgas Suurjärvest 1442 ruutkilomeetrit, Lämmijärvest 118 ruutkilomeetrit ja Pihkva järvest ainult 10 ruutkilomeetrit.

Juba A. W. Hupel kirjeldab 18. sajandi lõpul Peipsit kui ilusat järve, mille ääres on palju liiva, suuri metsi ja kauneid niite. Peaaegu kogu Peipsi põhjaranniku 30 km pikkust lõiku Rannapungerjalt Vasknarvani ääristavad kaunid luidetega piiratud liivarannad ja männimetsad. Liivaseid, kruusaseid ja saviseid kaldalõike leidub ulatuslikult ka peipsi läänerannikul peaaegu kuni Varnjani, kuid siin esineb rohkesti rändrahnude külve ja kivist kallast (näiteks Nina küla kohal) ning puuduvad suuremad metsad. Siinsel kaldalõigul on ridamisi külasid ja kaks linna (Mustvee ja Kallaste), peaaegu kogu maa järve läheduses on aia-, põllu- ja heinamaade all. Peipsi üldiselt madalad kaldad saavutavad silmapaistva kõrguse Kallastel, kus otse veest kerkib järvepinnast kuni 11 m kõrgemale ulatuv 200 m pikkune punase devoni liivakivi paljand, mis on võetud looduskaitse alla. Paljandilt on leitud devoniaegsete kalade luid. Peipsi idakallas on madal ja lage, kuid kõva. Asustus on seal suhteliselt hõre, ainus linn on Oudova (Gdov). Omamoodi oaasiks Peipsi idarannikul on Raskopeli laht, mis kujutab endast Suurjärvest peaaegu isoleeritud liivakallastega järve, mille ääres kasvab rohkesti männimetsa. Varnjast lõuna poole peaaegu Järveperani ulatuv kaldalõik on enamasti soostunud ja turbane, siin laiuvad Emajõe suudme suured sood. Ainult Mehikoorma ümbruses on kallas kõvem ja liivasem. Ka Lämmijärve idakaldal on ülekaalus soostunud ja võsastunud alad, mis jätkuvad mööda Pihkva idakallast kuni Veliikaja deltani. Suuri soostunud kaldalõike on samuti Mehikoormast lõuna pool, kuid juba alates Värska lahest ilmuvad Pihkva järve läänekaldal aeg-ajalt ka kõrgemad künkad, millel paiknevad maalilised külad; eriti kaunid on Värska lahe kaldad, Piusa jõe suudme ümbrus, Optjoki suue jne. Veliikaja delta on ulatuslikult soostunud ja võsastunud.

Lämmijärves, eriti selle kirdeosas, on põhjasetetes tähtsal kohal turbamuda. Väga paksud sapropeelikihid on Pihkva järves, kuid selle idakalda ümbruses on põhjas ka turbamuda. Värska lahes leidub ravimuda, mille varu arvatakse olevat 4 miljonit kuupmeetrit. Peipsi järve põhjast Mustvee Oudova joonelt, Eesti kaldast umbes 2 km kauguselt on leitud järveraua tükke läbimõõduga 20 cm. Suurjärves leidub ohtralt varesid, mis algavad Vasknarva lähedalt ja kulgevad edelasse ning kalameestele headeks püügikohtadeks.

Peipsi järv kogub oma vee väga ulatuslikult alalt, enam kui 47 800 ruutkilomeetri suuruselt territooriumilt. Järve suubub umbes 30 jõge, neist suurimad on Vellikaja ja Suur-Emajõgi. Väljavool toimub Narva jõe kaudu, mis algab kirdenurgast Vasknarva küla juures. Peipsi järve vesi vahetub umbes iga kahe aasta tagant.

Suurjärve vesi on vegetatsiooniperioodil enamasti rohekaskollane või kollakasroheline ja keskmiselt (1,8-3,6 m), talvel isegi väga (3,2-5,0 m) läbipaistev. Üksnes vihmastel suvedel oli Suurjärve vesi Praaga ümbruses punakaspruun ja vähe (1,0 m) läbipaistev. Pihkva järve vesi on rohekaskollane ja vähem läbipaistev (0,4-2,6 m), eriti vihmastel aastatel, mil vesi muutub pruunikamaks. Ka Lämmijärve vesi on vähe läbipaistev ja sarnane Pihkva järve veele. Kuigi vesi soojeneb jäävabal perioodil hästi, ei soojene ta Suurjärve keskosas üle 21-22 kraadi. Nagu tõestab A. Jaani, õigustab Lämmijärv oma nimetust. Vesi on siin kevadel ja talvel tunduvalt soojem kui Suurjärves ja Pihkva järves. Ka on siin jää alati nõrgem ja õhem kui mujal. samuti vabaneb see järveosa jääst kõige varem. Järve vesi on aasta läbi hapnikurikas. Eriti head hapnikuolud on järve kirdenurgas, Narva jõe lähtealal.

Peipsis, kui avaras ja tugeva lainetusega hiigeljärves ei ole eriti rohket taimestikku. Üksnes varajatud lahesoppides ja saarte varjus leidub suuremaid taimekogumikke. Kõige taimestikurikkamad on Varnja-Raskopeli joonest lõuna pool olevad osad. Eriti rikkalik on taimestik rakopeli lahes, Lämmijärves ja Pihkva järve soppides. Taimestik puudub õige suurtel aladel loode- ja põhjakaldal, mille liivarand suplejaid meelitab. Siiski on Peipsi järve taimestik erakordselt liigirikas - selles leidub 66 liiki taimi. Sellele arvule võib veel lisada ligi 20 liiki üleujutatavatel aladel kasvavaid kalda- ja sootaimi. Teiste taimede seas kasvab Peipsis ka hulk haruldasi veetaimi, nagu näiteks väike konnarohi, väike penikeel, vesi-naaskelleht, mõru vesipipar, punakas penikeel, ahtalehine penikeel, muda-lahnarohi, ujuv-jõgitakjas jt.

1962. a. oli Peipsi bakteritest erakordselt vaene. Väga liigirikas on peipsi vetikatefloora, millest R. Laugaste on leidnud üle 800 liigi. Peipsi zooplankton on rikkalik ja selles leidub rohkesti haruldasi zooplanktereid. Üsna rikkalik on ka järve põhjaloomastik.

Peipsi on üks kalarikkamaid järvi terves Euroopas. E. Pihu andmeil esineb Peipsis 36 kalaliiki. Põhilised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, ahven. haug, latikas (kasvab kuni 5,5 kg raskuseks), kiisk, särg, luts, peipsi siig; vähem leidub linaskit, koha, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, rünti. säga, tirba, roosärge, harjust. Juhuslikult on püükides ojasilmu, lepamaimu, võldast, mudamaimu, vingerjat jt.

Peipsi olevat eriti kalarikas olnud paar sajandit tagasi. 1638. a. Liivimaa maarevisjonis toonitatakse järve kalarikkust, sama kinnitab ka A. W. Hupel 1774. a. Kuid 19. sajandi keskel hakkas kalade, eriti latika arvukus vähenema; see põhjustas esimesed kalamajanduslikud uurimised Peipsil K. E. v. Baeri poolt aastail 1851-52. Ühtlasi olid need esimesed hüdribioloogilised uurimistööd Venemaa järvedel. Peipsi oli esimene järv Venemaal, kus kehtestati kalapüügi eeskirjad. Peipsit võib kalamajanduslikult nimetada tindi-rääbise järveks, kuna need kalad on andnud põhilise osa saagist; nad konkureerivad aga omavahel toidu pärast. Väga suure osatähtsusega on veel ahven.

Ü. Pedossaare andmeil on Peipsi üsna linnurikas järv. Siin on nähtud üle 100 liigi vee- ja soolinde. Neist on pesitsejaid ligi 40 liiki, arvukalt esineb ka toitekülalisi ja läbirändajaid. Pesitsejatest leidub enam naerukajakaid, sinikaleparte, tuttpütte, kõrkja-roolinde, tiigiroolinde ja rootsiitsitajaid. Esinevad lauk (vesikana), ruik (rookana), tait (tiigikana), mustviires, väikekajakas, vihitaja jt. Haruldastest lindudest väärivad märkimist rääskpart, väikehüüp ja hüüp. peipsi on väga tähtis lindude rändteena, eriti sügisrände ajal, mil siin võib näha suurte parvedena laululuiki, palju turrvarte, rabakanu, mitmesuguseid parte jne. Peipsil on nähtud isegi kormorone, mastkael-pütti, punakaellaglet, punavarti, meritülli jt. haruldasi linde.

Eesti ajaloos ja kultuuriloos on Peipsi järv väga tähtsat osa etendanud. Järv on andnud rahvale toidust, olnud ühendustee, kujunenud idapiiriks, olnud korduvalt rindejooneks ja ägedate lahingute tallermaaks, alates kuulsa Jäälahinguga 1242. a. ja lõpetades heitlustega II maailmasõjas 1944. a. Paljusid Peipsi ääres leiduvaid kive seostab folkloor Kalevipoja tegudega, Kalevipoja ehitatud sildu olevat Peipsi kaldail viis. Arheoloogid on leidnud Peipsi äärest jälgi muistsete kalameeste tegevusest juba keskmisel kiviajal. Nooremast kiviajast, mis algas umbes 3000 aastat e.m.a., on teada ka asulakohti (Akali, Kullamägi) Peipsisse suubuvate jõgede kallastel. III aastatuhande teisest poolest alates on Peipsi ääres jälgi kammkeraamikakultuurist, mis oli levinud soome-ugri hõimude hulgas. III aastatuhande lõpul on siinsetele aladele ilmunud ka indoeurooplased, balti rahvaste kauged eellased, venekirveste ehk nöörkeraamikakultuuri esindajad, kes hiljem on kohalike hõimudega ühte sulanud. Peipsi on kaua aega olnud soome-ugri rahvaste asustusala sees, mistõttu slaavi hõimud on hakanud veekogu nimetama "tśuudide" järgi (Tśudskoje ozero). I aastatuhande teisel poolel jõudsid Peipsi rannale Dnepri ülemjooksu slaavlased - krivitśid ja sloveenid, kelle asustusala sel ajal Peipsist ida pidevalt laienes. Umbes 12.-13. sajandil, kui ida pool Peipsit olid laialdaselt levinud juba slaavlased, siirdus osa vadjalasi idast väheviljakandvatele alaldele Peipsist põhja pool. Peipsi läänekalda ulatuslik vene rahvusest asustus kujunes põhiliselt alles 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil.

Peipsi on inspireerinud paljusid Eesti kirjanikke, kuid kõige sügavamalt on siinset miljööd tunnetanud meie klassik Juhan Liiv, kelle teosed Peipsist elavad üle aegade.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
  Tallinnast saab taas helikopteriga Helsingisse
(11.08.2011)
 
  Estonian Air kasvas ligi 20% ning kuulub maailma täpseimate lennufirmade hulka
(10.08.2011)
 
  Laevareis Peterburgi muutub mugavamaks
(09.08.2011)
 
  2010 aastal ööbis Eestis enam kui 2,1 miljonit turisti
(02.08.2011)
 
  Sügisest lendab Estonian Air ka otse Trondheimi
(15.07.2011)
 
Copyright © 2004 Hansalevi OÜ, eestigiid.ee