05:49 reede, 21.11.2014
HARJUMAA
HIIUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Linnad (2)
Haapsalu, Lihula
 
 
Alevid (11)
 
 
Külad (84)
 
 
Vallad (5)
 
 
Vaatamisväärsused (86)
 
 
Läänemaa

Lääne maakond
Pindala 2 383,12 ruutkilomeetrit
Maakonna keskus Haapsalu linn
elanike arv 38 688
asustustihedus 14,8
Haldusjaotus: linnad: Haapsalu (11 714 el.), Lihula (1497 el.); vallad: Hanila, Kullamaa, Lihula, Martna, Noarootsi, Nõva, Ridala, Risti, Taebla, Vormsi.
Portreid ajalooliselt Läänemaalt
Inimese portreteerimine on raske. Eriti keeruline on portreteerida fotoaparaadi-eelset inimest. Paar luukildu, mõni ehe, harvad kroonikakatked - see on pind, millest peab kasvama muistse läänlase iseloomustus. Fakte on vähe, kuid seda rohkem abistab fantaasia. Aja edenedes faktid kosuvad ning fantaasia taganeb. Kaseküla mehest on teada vaid kirstu mõõtmed ja habemenoa välimus ning dateering. Seevastu Hans Petersonist on teada esivanemad Põhjasõjast alates, sünni- abiellumise ja surmaaeg, kõikvõimalikud andmed Petersonidele kuulunud taludest.
Ürgaegne läänlane. Kaseküla mees. Tema iseloomustamiseks siirdume Lõuna-Läänemaale Hanila kihelkonda Kasekülla. Arheoloogid avastasid Kasekülas Läänemaa vanima küla, mis on püsinud meie ajaarvamise algusest tänapäevani. Küla juures on mitmest ajastust matmispaiku. Nendest kõige huvitavam on pronksiaegne kivikirstkalme. Ringmüüriga piiratud kalme keskosast leiti suurtest raudkividest põhja-lõuna-suunaline kirst. Kirstu sees puhkas muistne Läänemaa mees. Kirstu suurus (2,2 x 0,5 m) kõneleb ürgaegse mehe mõõtmetest. Tänapäeva inimeselegi oleks see kirst paras.
Kui arheoloogid kirste avasid, leidsid nad muinasaegsetest hauaröövlitest maha jäänud luud ja pronksist habemenoa. Praegu on kirst tühi. Leide säilitatakse Tallinna arheoloogiakeskuses.
Paljud ekskursandid on end tundnud selles kirstus mugavalt. Nad on vaadanud pea kohal ujuvaid pilvi, kuulanud kohisevaid kadakaid ja imenud endasse Emakese Läänemaa jõudu ja rahu. Väljaspool kirstu, kiviringi sees, leiti veel viis kuni seitse matust, savinõukilde, rauast karjasekeppstiilis rinnanõel jm. Ajaloolased seletavad kivikirstkalmetesse matmist järgmiselt. Meie ajaarvamise algus oli suurperede tekkimise aeg. Matriarhaalsete ja patriarhaalsete ürgsugukondade aeg oli möödas. Tähtis oli perekonnapea - perekonna vanem mees. Tema käsutada ja juhtida oli suur majapidamine. Kui perepea suri, siis rajati tema auks "surnute maja", s. t. kivikirstkalme. Koos perepeaga maeti ka tema lemmikloomi ja esemeid, mida mehel võis tarvis minna hauataguses elus. Kalmesse maeti hiljem vana peremehe kodakondsed. Alles uue peremehe surmaga rajati uus kalme ja lõpetati vanasse kalmesse matmine. Hiljem hakati selliseid kivikirstkalmeid ühendama. Neid rajati üksteise kõrvale. Nad kaotasid ringi kuju. "Surnute maja" muutus mitmetoaliseks tarandkalmeks. Tarandkalmeid võib imetleda samas Hanila kihelkonnas Kõmsil.
Viikingiaegne läänlane. Maidla Madonna. Viikingiaeg oli võrreldamatult lühem kui ürgaeg. Ometi on esimene neist eestlastele väga tähtis ja mälestusterikas. Kui C. R. Jakobson kõneles eestlaste valguseajast, siis mõtles ta eelkõige viikingiaega. See oli aeg, kui eestlased sammusid oma riigi poole. Nad olid tuntud ümbruskonna maades osavate ja ohtlike meresõitjatena. Mõned ajaloolased paigutavad viikngiaegse Läänemaa Läänemere kaldaid ühendavasse soome-ugri mereriiki. Viikingiaegse läänlase lähemaks iseloomustamiseks siirdume Kullamaa kihelkonda Maidlasse. Maidlast leiti suur 11. sajandist pärit mündiaare haruldustega Araabiast kuni Inglismaani. Kindel märk muistsete läänlaste aktiivsest suhtlemisest võõraste maadega. Maidlas uuriti Eestimaa ühte ulatuslikumat kalmet. 9. - 13. sajandini maeti siia Tohumäe, Kaeküla ja Ullimulla küla inimesi. Enamik surnuid põletati. Tuhk, luutükid ja tules karastunud metallehted, tööriistad ja relvad kaeti kividega. Selliselt moodustus ebakorrapärane kivikangur. Hauapanuste järgi oli näha, kas maetu oli kaupmees, rahumeelne põlluharija, sepp või sõjamees. Kaupmehele pandi kaasa kaalusid, vihtisid, raha, kirjutuspulkasid. Põllumehele - vikateid ja arvatavasti ka paljusid puust tööriistu. Sepale  - tangisid ja muid tööriistu, milles oli vähe metalli. Sõjamehele - mõõku, odasid ja hobuseriistu. Väärtuslikumad hauapanused murti pooleks või väänati rõngasse, et maapealsed inimesed ei kasutaks neid enam. Surnud inimese asju tabas sümboolne surm. Võib vaid imetleda muistsete seppade kunsti, nähes rullikeeratud mõõgaterasid, mis pole murdunud. Tules plaatinaga kattunud odaotsad on nii värsked ja teravad, et nendega võiks kohe lahingusse tormata.
Põletusmatuste kõrval oli Maidlas kümmekond laibamatust. 12. saj. maeti kalme äärde keskealine naisterahvas Maidla Madonna. Naise luustik lamas peaga põhjas. (Rahvaluule andmetel pidi põhja-lõunasuunaline matmisviis ära hoidma laiba haisemise). Aja toimel oli kalm lagunenud. Kunagi uhket riiet kaunistanud pronksspiraalid laotusid üle terve luustiku ning kohati oli pronksi konserveeriva toime tõttu säilinud üksikuid riidetükke, mis olid kunagi kootud ümber spiraalide. Põlluharija seisust tunnistas jalgade vahele asetatud vikat. Rinnal lebas kaunis hoburaudsõlg.
Keskaeg. Piiskop Gottfried. Ränk ja valus pööre Eesti ajaloos. Sakslane Gottfried saabus Liivimaale Tsistertslaste Mungaordu noore liikmena. Riia piiskop Albert kinnitas Gottfriedi Daugava jõe suudmesse asutatud Dünamunde tsistertslaste kloostri abtiks. Tsistertslasi iseloomustas töökus. Nad olid head aednikud, kalakasvatajad ja ehitajad. Neil oli keelatud luksus. Tsistertslaste kirikud olid tornideta ja lihtsad nagu heinaküünid. Kirikutorni peeti liigse upsakuse märgiks. Sellega püüdnuks inimene liiga Jumala lähedale. Läänemaa ja Saaremaa kirikud ehitati tsistertslaste mõjul tornideta, ühelööviliste kodakirikutena. Kui saabus aasta 1228, mida võib pidada Läänemaa keskaja algusaastaks, kinnitas Riia piiskop Albert Gottfriedi esimeseks Saare-Lääne piiskopiks. Piiskopi residents asus Lihulas.
Piiskopile pidi kuuluma oma riigis nii ilmalik kui vaimulik võim. Ometi ei suutnud Gottfried oma võimu kindlustada. Ta püüdis vasallide toetust saada aktiivse läänistamise poliitikaga, s. t. maad saanud vasall pidi piiskopi eest sõdima. Niimoodi jagas Gottfried laiali kõik vallutatud maad ning eneselegi ootamatult oli ta laiali jaganud oma võimu. Ta sõitis pettunult 1229. a. Saksamaale, kust ta Läänemaale enam ei naasnudki. Tõrksate vasallide hulgas oli palju vastristitud eestlaste vanemaid.
Läänemaa oli suurematest rüüstamistest puutumatu. Kohalikud vanemad säilitasid oma mõju. Neil oli tugev liit saarlastega. Sakslased suutsid siinseid eestlasi alistada vaid lepingute abil. Läänemaa vanematel oli lootus jääda küllaltki iseseisvaks jõuks Taani ja Ordu poolt vallutatud alade vahele. Peeti läbirääkimisi Rooma paavstiga, kelle saadikud moodustasid Taani ja Ordu valduste vahele otse Rooma paavstile alluva puhverriigi, mille üheks pealinnaks oli Kullamaa. Kahjuks puhverriik purustati pärast paavsti saadikute lahkumist. Puhverriigi asutajad, sealhulgas ristitud läänlaste vanemad, tapeti ordumeeste poolt Tallinna Toomkirikus. Tapetute kehad kuhjati kõige ebakristlikumal kombel altarile. Ellujäänud palusid kaitset Riia piiskopilt ja andsid taas vasallivande Saare-Lääne piiskopile. Kuid tuli jäi tuha alla hõõguma.
Saare-Lääne piiskopkonna vasallide juhiks sai stififoogt Johannes Lode, kelles on otsitud eesti verd. Eesti päritolu pakutakse järgmistele vasalliperedele: Loded, Maydellid, Herkelid, Orgased, Kievelid, Tidtferid, Wrangellid jt. Enamiku vapidki on sarnased. Vappidel kujutatakse mingit kolmikud: Lodedel kolm karukäppa, Maydellidel kolm maidlat (kala), Herkelitel kolm maharaiutud jalalaba, Orgasel kolm rombi, Kievelitel kolm tähte või lilleõit, Tidtferitel kolm õngekonksu, Wrangellidel kolme sakmega müür.
Gottfriedi järglane piiskop Heinrich kaebas Riia peapiiskopile, et temal on Gottfriedist maha jäänud tegude pärast häbi. Gottfried polnud sugugi ootuspärane riigi ülesehitaja ja aednik. Vasallid kasvasid Gottfriedil üle pea. Allumate vasallide keskuseks oli Kullamaa linnus, mis kuulus Lodedele. Piiskop Heinrich nägi kurja vaeva, et murda Lodede perekonna mõjuvõimu. Ta loovutas Ordule poole Lihulat ja veerand piiskopkonnast, et Ordu aitaks tal allutada isepäiseid vasalle. Lõpuks see tal ka õnnestus. Ühendatud jõudega purustati Kullamaa linnus, Lodede kants, Johannes Lode pojad põgenesid Taani võimu alla.
Rootsi aeg. Jakob De la Gardie. Läänemaal kestis Rootsi aeg 1581 - 1710. Endise piiskopiriigi varemed haaras enda kätte Rootsi kuningate nõuandja ja sõjapealik Jakob De la Gardie. Ta moodustas oma Eesti valdustest Haapsalu krahvkonna. Haapsalus asus ta remontima piiskopilinnust. Ta kutsus kohale kuulsad ehitusmeistrid ja skulptorid, kes pidid piiskopilinnuse varemed muutma kaasaegseks lossiks. Arent Passer valmistas krahvile linnuseplaani, mis on üldse vanim plaan Haapsalust. Joachim Winter juhtis lossikiriku taastamist. Tema või ta õpilaste kätega on tahutud siiani lossikirikus hoitav ristimisvaagen. Jakob De la Gardie suured plaanid jäid kahjuks pooleli. Tema tähelepanu ja raha koondus Rootsi ja Soome valdustele. Suured plaanid, aga ka suur laiskus on jätnud Jakob De la Gardiest sügava mulje nii eestlastele kui ka soomlastele. Nad kutsuvad Jakob De la Gardied hellitavalt Laisk-Jaaguks. Tuntud on Laisa-Jaagu hingemüümise lood, kuradi abiga sooritatud kangelasteod. Laisa-Jaagu kavalus aidanud tal isegi surma eel kuradi küüsist pääseda. Jakob De la Gardie välimust võib näha 17. sajandi portreemaalil. Isa töid jätkas Läänemaal Magnus Gabriel De la Gardie. Ta muutis Haapsalu arvestatavaks kultuurikeskuseks. Haapsalu lossi juures olid tal veel suuremad plaanid kui isal. Oleks mehel jätkunud raha, saanuks piiskopilinnusest täitsa uue väljanägemisega renessanssloss. Mehe tegudele panid piiri tulekahju, näljahäda, sõda ja katk.
Tsaariaeg. Talupoeg Hans Peterson. Vene tsaaridega algas eesti talupoegade kõige raskem aeg. Kunagi enne ega pärast pole eesti talupoeg olnud nii sõltuv kui 18. sajandil. Mujal Euroopas puhusid vabadusetuuled, pandi alus tänapäeva majandusele. Läänemaal aga vahetati talupoegi koerte vastu, lahutati emad lastest, jagati tallis piitsahirmu. Kuid pärisorjus säilitas sideme talupoja ja maa vahel, sest harilikult ei müüdud ühte teiseta. Pärisorjuse kaotamine 19. sajandi algul jättis maa mõisnikele ja talupojad iseenese hooleks. See oli Eesti lõplik vaalutamine sakslaste poolt Vene tsaari abiga. Pärisorjuseaegseid talupoegade suguvõsasid on kerge jälgida. Nad püsisid suurest katkust kuni 19. saj. reformideni ühes kohas, sageli samas talus. Sellises suguvõsas võrsus Hans Peterson (1826 - 1882). Tema ostis päriseks ühe esimestest taludest Eestimaal (s. t. Põhja-Eestis). 2. okt. 1853. a. sõlmis Hans Peterson Kullamaa mõisniku krahv Nikolai von Buxhoevdeniga ostukontrahti "Hansu Kalda" talu peale. Hans Peterson oli siis 27-aastane. Tegelikult tahtis ta osta oma esiisade talu, see oli "Kaltrejaani" talu. Hans Peterson oli seda talu majandanud pärast isa surma alates 20. eluaastast. Takistuseks isatalu ostmisel sai Vene seadus. "Kaltrejaani" talu asus talumaal, mida enne 1856. a. talurahvaseadust ei tohtinud müüa. Mõisnik võis müüa vaid mõisamaad. Kuna krahvil oli hädasti raha vaja, et võlgu tasuda, eraldas ta mõisamaast seitse kohta ja müüs need talupoegadele. Hans Peterson sai 24,16 ha maad Liivi jõe äärde oma isatalu maade kõrvale. Koha ostuhind oli 1500 rubla. Krahv sai sellest kohe kätte 1200 rubla, 300 rubla tuli maksta 10 aasta jooksul. Võla tasumise ajal Hans Petersonil raha ei olnud. Ta võttis krediitkassast laenu 450 rubla. Sellega ta tasus krahvile, kuid jäid omakorda võlgu krediitkassale ning selle võla tõttu läks talu 1915. a. haamri alla. Uueks "Hansa Kalda" talu omanikuks sai 3802 rubla eest Jaan Opsula. Kuid Petersonid ei jäänud taluta. 10. jaan. 1864. a. oli Hans Peterson ostnud ära ka "Kaltrejaani" talu. Talu maksis 3500 rubla, millest 2300 maksti mõisnikule kohe ära, ülejäänu tasuti 1919. a. "Kaltrejaani" talu suurus oli 62,84 ha, või nagu ostulepingus märgiti, 54 tiinu 1475 ruutsülda. Maksualuseks oli 302,87 puhtakasurubla.
Hans Peterson suri 12. veebruaril 1882. a. kell 2 pärast lõunat rinnahaigusse. Ta maeti 17. veebruaril Kullamaa kirikuaeda. Hans Peteron pärandas oma talud poeg Kustasele (1854-1912), kes ehitas "Kalterjaani" talule veel samal 1882. a. uue elumaja. Kustas pärandas omakorda talud vennapoeg Mardile. Mart pärandas "Kaltrejaani" (Kaltre A nr. 5") oma poeg Karl Rudolfile, kes pidi alustama sama noorelt nagu ta vaarisagi, 27-aastaselt. Vanus klappis, kuid pealehakkamine polnud enam see. Haridust oli mehel vähe. Ta oli lõpetanud Lihula algkooli. Asjalikel noortalunikel oli tol ajal enamasti juba põllumajanduslik eri- või kõrgharidus. Tõsi, vaarisal Hans Petersonil polnud üldse kirjaoskust, kuid see-eest oli tal midagi muud. Karl Rudolfi suurem ettevõtmine oli oma perekonnanime eestistamine 1937. a. Tema uueks perekonnanimeks pandi "Vallimäe". 1939. a. elas Karl Rudolf oma esiisade talus poissmehena. Talus oli vaid üks hobune, polnud tellitud ühtegi põllumajanduslikku ajakirja. 22. augustil 1939. a. müüs ta "Kaltre" talu 5750 krooni eest Johannes Kurrotile. Uuele peremehele ei meeldinud talu arhailine nimi ning ta laskis vallavalitsuses talu uueks nimeks registreerida "Ülesilla". See toimus vahetult enne juunipööret 1940. a.
Ajalugu tõestas järjekordselt oma isepäisust. Kaseküla mees, Maidla Madonna, piiskop Gottfried, krahv Jakob De la Gardie ja Hans Peterson. Edu ja ebaedu, rikkus ja vaesus, kuulsus ja unustus - need sõnapaarid iseloomustavad Läänemaad ja läänlasi ikka läbi aegade.
12. septembrikuupäeval 1992. a. kell 14.00 - 17.00 inspireeritud Haapsalu lossikiriku võlvide ülevusest ja vaiksest orelimuusikast.

Kalev Jaago
Läänemaa ja läänlased.

Läänemaa loodusest ja ajaloost

Läänemaa on piirkond Loode- ja Lääne-Eestis, haldusüksusena esineb kui Lääne maakond. Mereäärne maa - Maritima - oli Henriku Liivimaa kroonika andmeil Muinas-Eesti maakond, mida hiljem tunti Läänemaa nime all. Nimetus "mereäärne maa" sobib Läänemaale väga hästi. On ju tegemist alaga, mida iseloomustab mere oluline osa nii loodustingimuste kujunemisel kui ka siinse rahva töödes.
Maastikuliselt kuulub Läänemaa Lääne-Eesti madalikku. Ta paikneb madaliku kõige tüüpilisema ja merelisema ilmega osas. Kirdest ja idast piirab maakonda Põhja-Eesti lavamaa, kagust ja lõunast Pärnu madalik, läänest Väinameri. Loodest uhub Vormsi saare, Noarootsi poolsaare ja Riguldi randu Läänemere avalaine, Põõsaspea neeme ja Osmussaare joonel idas aga Soome laht. Lõunas ulatub Läänemaa Liivi laheni.
Siinsed rannad on madalad, valdavalt kivised moreenrannad, kuid leidub ka klibu-, kruusa- ja liivarandu. Osmussaare loode- ja põhjaküljel kerkib madal pank. See on Põhja-Eesti paekalda kõige läänepoolsem osa. Rannajärsakuid näeme veel Noarootsi lääneküljel Ramsi neemel, Haapsalu lähedal Pullapääl ning Suure-Väina ääres Uisu rannas (Uisu pank).
Rannikut iseloomustab nii lahtede kui ka saarte rohkus. Suuremad lahed on Haapsalu ja Matsalu, mis ligi 10 km pikkuselt tungivad maismaasse. Paslepa viik, Topu laht jt. väiksemad lahed sirutuvad loodest kagusse, näidates kunagist mandrijää liikumise suunda. See joon avaldub mujalgi: rannajoone kulgemises ning sisemaa kõrgendike ja nõgude asetuses, selgesti Osmussaare ja Vormsi saare kujus ning Tauksi saarterühma (Tauksi, Sõmeru, Liialaid jt.) paiknemises. Suurematest saartest võib veel nimetada Hobulaidu, Rukkirahu, Kakrarahu, Kumarilaidu.
Läänemaa on tasane ja suuremate kõrgusvahedeta, kuid pinnamoelt küllaltki mitmekesine. Absoluutne kõrgus küünib siin harva üle 20 m. Kõrgeim punkt maakonnas on Pikajalamäel Paliveres - 51 m.
Üsna laialt on levinud lood (loopealsed), millel paasaluspõhi ulatub maapinna lähedale. Sageli kasvab lodudel kadastikke. Loometsad on aga väiksema levikuga.
Silmapaistvamad pinnavormid Läänemaal on mandrijää servakuhjatised-otsamoreenid ning vallseljakud. Põhja-Pärnumaa otsamoreen lõpeb Läänemaa lõunaosas Karuse lähedal Vatla linnusega. See pinnavorm tekkis ulatusliku jääkeele ette ligikaudu 12 000 aastat tagasi Risti - Palivere - Ridala - Puise joonel. Selle nn. Palivere staadiumi servakuhjatiseks on Risti - Palivere seljak ning siit kuni Puise neemeni ulatuv madalam künniste rida, mida jätkub saarteahelikena (Kakrarahu, Kumarilaid jt.) läbi Väinemere keskosa Hiiumaani.
Läänemaa järved on enamasti maatõusuga merest üsna hiljuti eraldunud rannajärved. Merest kaugemale jääb vaid üksikuid vanemaid, tugevasti soostunud veekogusid. Vanimaid järvi on Turvaste Valgejärv Läänemaa-Harjumaa piiril ning Mustjärv.
Nõva ümbruses on rida rannajärvi, nagu Hindaste, Veskijärv, Tänavjärv. Kunagise mereväina jäänukid on ka Noarootsi ja Mandri-Eesti vahel suured rannajärved - Sutlepa meri (245 ha, sügavus 1,5 m), Karjatse meri (40 ha, sügavus 1,0 m), Möldri meri jt.
Palju on Läänemaal soid. Suurimad on Suursoo (17 089 ha) ja lähedal asuv Leidissoo (8 828 ha). Lõuna pool asub suur Lihula-Lavassaare soostiku- ja turbaala. Suurimaks jõeks Läänemaal on Kasari jõgi, mis suubub Matsalu lahte.
Inimtegevus on Läänemaa maastikele olulist mõju avaldanud juba mitme aastatuhande vältel. Muinasaja lõpul hõlmas asustus suure osa viljaka moreenkattega aladest, mille kasutuselevõtt oli juba tol ajal jõukohane. Liigendatud mereäär võimaldas edukalt kala püüda ja metsades jahti pidada. Põlluharimiseks olid sobivad kerged liiva- ja kruusamullad. Karjakasvatuse arengust kõneleb Läti Henrikult pärinev teade riialaste ja liivlaste esimesest suurest rüüsteretkest Soontagasse 1210. a. jõulude ajal. Saagiks olevat saadud 4000 lehma ja härga ning lugematul hulgal hobuseid.
Kirjalikke andmeid Läänemaa asustusest leidub juba alates 13. sajandist. Eristatakse nn. Vana-Läänemaad ja omavalitsuslikku maakonda. Vana-Läänemaa (1900 adramaad) oli kujunenud juba 13. sajandiks (ladina ürikuid Maritima ja harvem Ridala kihelkonna järgi Rotalia, slaavipäraselt Adalsysla) ning ulatus kagus Pärnu jõe alamjooksuni.
Läbi aegade (kuni 1950-nda aasta rajoniseerimiseni) on Läänemaasse kui omavalitsuslikku maakonda (saksa k. Wieck, kreis Hapsal) kuulunud ka nüüdse Raplamaa lääneosa (Märjamaa ja Vigala kihelkond ning Kullamaa kihelkonna Sooniste ümbrus). 16. sajandi lõpust aastani 1946 oli Läänemaa osa ka Hiiumaa. Maakondade likvideerimisel 1950. aastal Läänemaa alal Haapsalu rajoon (sai Harjumaast ka Nõva ümbruse). Läänemaa alasid hõlmasid ka Lihula ja Märjamaa rajoon. Väike osa endisest Läänemaast arvati Pärnu-Jaagupi rajooni koosseisu. Maakondade taastamisel (1. jaan. 1990) sai Haapsalu rajoonist Haapsalu maakond, millele ennistati 19. veebr. 1990 Lääne maakonna nimi.

Lääne-Eesti ala asustati põhiliselt III aastatuhandel enne Kristust. I aastatuhandel asustus muutus püsivaks. 6. - 7. saj. pärast Kristust saagades räägitakse Rootsi kuninga Ingvari sõjakäigust Eestimaale. Ingvar olevat lahingus eestlastega langenud ja maetud mere äärde Adalsysla nimelises kohas. Oletatakse, et Adalsysla asub Läänemaal Puise lähedal. 9. - 13. saj. rajatakse suuri linnuseid, millest suuremad olid Vatla, Soontaga, Lihula ja Leediküla Hallimägi. Soontaga ja Lihula olid kaks tähtsamat tugipunkti eestlaste muistses vabadusvõitluses 1206 - 1227.
Muistne vabadusvõitlus Läänemaal, mis algas 1210. a. rüüsteretkega Soontaganasse, lõppes 1224. a. Läänemaa alistumisega saksa rüütlitele. 1220. a. olid aga läänlased saarlaste suurel toetusel tagasi löönud Rootsi feodaalide rünnaku Lihulasse, kus ligi 500-meheline vägi puruks löödi. 1228. a. moodustati Saare-Lääne piiskopkond, millesse kuulusid alad Saare-, Lääne- ja Hiiumaalt. Esialgne keskus oli Lihula (1234), siis Vana-Pärnu (1251). Pärast Vana-Pärnu hävitamist leedulaste poolt sai Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks Haapsalu. Esmakordselt 1265. a. Hapasallana mainitud Ridala kihelkonna sadam tundus piiskopile teistega võrreldes turvalisemana. Nii saigi Haapsalust piiskopi residents. Lossi ümber tekkis peagi asula ning 1279. a. anti Haapsalu linnaõigused. 13. saj. II poolest alates asus Läänemaa rannikualadele elama palju rootslasi (1897. a. oli neid elanikkonnast 5,6 %). Valdavalt elasid Vormsi saarel, Noarootsis ja Riguldis.
1343. - 1345. a. Jüriöö ülestõusu ajal piirasid talupojad ka Haapsalut, kuid abivägede tulekul oldi sunnitud taganema. Pärast Saaremaa ülestõusu mahasurumist 1345. a. viidi piiskopi residents Kuressaarde ning Haapsalu jäi teiseks pealinnaks piiskopkonnas, kus piiskop teatud ajavahemikul asus. Peale välisvaenlaste ja alistatud eestlaste ahistasid piiskopi võimu ka pidevalt sisetülid. Nii tapsid sõnakuulmatud vasallid 1381. a. Haapsalus resideeriva piiskop Heinrichi. Kaks aastat hiljem korraldasid piiskopi poolehoidjad lossis toomhärradele veresauna ja põletasid nende majad.
15. ja 16. sajandil tekkis rohkesti mõisaid ning talupoegade olukord halvenes. Võrdlemisi väheste vapustustega aeg võimaldas aga ehitada üles kindlustatud keskused ja kindluskirikud. Klerikaalses ühiskonnas lõtvus kord ja distsipliin, mistõttu sõjaline võim nõrgenes. Eriti avaldus see 16. saj. alanud Liivi sõjas Venemaaga. Nõrkade valitsejate (piiskoppide) seast paistis positiivselt silma Johannes von Kievel, kes püüdis lagunevat piiskopiriiki distsiplineerida. Liivi sõja ajal kannatas Haapsalu üpris tugevalt, kuna linnus käis aastail 1558-83 seitsmel korral käest kätte.
Viimane Saare-Lääne piiskop Johannes Münchhausen, suutmata Liivi sõja ajal riigi kaitseks midagi teha, müüs Saare-Lääne piiskopkonna Taani kuningale Frederik II-le, kes selle edasi andis oma vennale Magnusele. Lõpuks 1581. a. vallutasid Haapsalu taas Rootsi väed ja kuni 18. saj. alguseni jäi linn ja maakond nagu kogu Eesti Rootsi riigi haldusse.
Kuna Rootsi riik oli arvukate sõdade tõttu pidevas rahapuuduses, müüs kuningas Haapsalu linna koos ümbruskonnaga Jacob de la Gardiele, kes moodustas siia krahvkonna. 1665. a. taastas Rootsi kuningas Karl XI siiski linna endised privileegid. Linn hakkas kosuma, kuid 1688. a. suur tulekahju lossis hävitas ka osa linnast.
Põhjasõda (1700-21) Läänemaad suuremalt ei puudutanud, kuid kohutava kaasnähuna tuli katkulaine, mis röövis tuhandeid inimelusid. Katku suri Läänemaa elanikest 77 %. Rahvaarv taastus alles 18. saj. keskpaigas.
19. saj. jäi majanduse arengutasemelt teistest mandri-Eesti maakondadest tööstuslike eeldusteta Läänemaa tunduvalt maha. Ka osavõtt rahvuslikust liikumisest oli tagasihoidlik. Talude päriseksostmine toimus samuti aeglaselt.
1905. a. detsembris põletati maha 24 mõisat.
1906. a. avati Keila - Haapsalu raudteelõik, mis aitas elavdada Haapsalu kuurordi tegevust. 1918. a. 18. veebruaril tungisid Saksa väed Läänemaale ning algas kogu Eesti okupeerimine.
1921. a. asutati Haapsalu Kaunistamise Selts.
Haapsalu läks ka Eesti Ringhäälingu ajalukku. Nimelt 1924. a. 11. mail edastati esimene raadiosaade Eestis Haapsalust. 1929. a. asutati Läänemaa muuseum. 1932. a. külastas Haapsalut Rootsi kroonprints.
Eesti vabariigi aeg lõppes Läänemaal nagu kogu Eestiski 21. juuni 1940. a. riigipöördega. 9. juulist 1941 kuni 3. oktoober 1944 oli Läänemaa saksa okupatsiooni võimuses, millele järgnes teine Nõukogude okupatsioon 20. augutini 1991. a.

Tenno Sillaste

Kirj.:
Eesti Entsüklopeedia (EE)
Eesti arhitektuur. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1993
Heinsalu, Ü. Eesti NSV koopad. Tln., 1987
A. Järvekülg. Eesti jõed. Tartu, 2001
Lõugas, V., Selirand, J. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln., 1989
Läänemaa ja läänlased.
Mäemets, A. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Relve, H. Põlispuud. Tln., 2003
Õismaa, K. Haapsalu rajoon / Siin- ja sealpool maanteed. Tln., 1981


VAATAMISVÄÄRSUSED:
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
  Tallinnast saab taas helikopteriga Helsingisse
(11.08.2011)
 
  Estonian Air kasvas ligi 20% ning kuulub maailma täpseimate lennufirmade hulka
(10.08.2011)
 
  Laevareis Peterburgi muutub mugavamaks
(09.08.2011)
 
  2010 aastal ööbis Eestis enam kui 2,1 miljonit turisti
(02.08.2011)
 
  Sügisest lendab Estonian Air ka otse Trondheimi
(15.07.2011)
 
Copyright © 2004 Hansalevi OÜ, eestigiid.ee