01:35 pühapäev, 26.10.2014
HARJUMAA
HIIUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Linnad (1)
Kärdla
 
 
Alevid (7)
 
 
Külad (141)
 
 
Vallad (3)
 
 
Vaatamisväärsused (20)
 
 
Hiiumaa

Hiiu maakond
Pindala 1 023,3 ruutkilomeetrit
Haldusüksused: linnad 1 - (Kärdla), vallad 4 (Emmaste, Kõrgessaare, Käina, Pühalepa).
Asustusüksused: linnad -, alevid -, alevikud 2, külad 182
Elanike arv: 10 451
Asustustihedus: 10,2

Ajaloost
Heal lapsel mitu nime - see rahvatarkus iseloomustab Hiiumaad üpris täpselt.
Saart on nimetatud mitmeti - Dagaithi, Dageida, Dachden, Dagden, Daghöe. Kõige sagedamini on siiski tarvitatud skandinaaviapärast nimevormi - Dagö - dag `päev`+ ö `saar`. Teiste nimevormide kõrval on seda kasutatud juba 11. sajandi Gotlandi õiguses. Asub ju Hiiumaa Gotlandist päikese tõusu suunas ja sellest siis ootuspärane `päevasaar`.

Esimene ürikuline teade Hiiumaa kohta pärineb aastast 1228. Dokumendis, millega läänistati vastasutatud Saare piiskopkond piiskop Gottfriedile, nimetatakse Hiiumaad selle lääni osisena kui tühja saart - Quadam insula deserta, quae dicitur Dageida (Mingi tühi saar, mida nimetatakse Dageida).
Kuna saar oli tühi või väga hõredalt asustatud, siis on Hiiumaa ajalugu peetud üksluiseks ja sündmustevaeseks. Tänu täiendavate allikmaterjalide leidmisele Rootsi ja Taani arhiividest on aga ajaloolaste huvi Hiiumaa vastu märgatavalt kasvanud, sest sellest leiab mitmeski aspektist täiendust kogu Eesti ajaloole.

Arheoloogilised leiud Kõpu poolsaarelt kinnitavad, et inimesed tegutsesid saarel juba IV aastatuhandel e. m. a. Kuid leitud esemed ei kinnita paikset asustust, sest need dateeritakse väga suurte intervallidega, kus tuhandeaastase perioodi kohta puuduvad juhuleiud ja kinnismuistised. Meie ajaarvamise esimese aastatuhande kohta on üksikuid leide Kõpust, Tubalast, Nõmbast, Kiiverast, mis eeldavad juba paikset asustust. Miks siin inimeste tegevus periooditi katkes, see jääb tuleviku selgitada.

13. sajandist on ürikuid, mis Hiiumaad meelde tuletavad.
1234. a., mil paavsti legaat Wilhelm nimetas Heinrichi saare piiskopiks, nimetatakse taas Hiiumaad.
1254. a. jaotatakse Hiiumaa Lääne-Saare piiskopi ja Liivi Ordu vahel, kusjuures mainitakse mitmeid kohanimesid. Sel ajal ei saanud saar enam olla tühi, sest asustamata paikadel kohanimed tavaliselt puuduvad. Nimetatud dokumendi kohaselt sai ordu Hiiumaa kirdeosa Vaemla jõest Hiiusaare Silmakivini ning Kassari saare, piiskop kaguosa Vaemla jõest Sõruni koos Orjaku ja Reigi laiuga. Miks saare lääne- ja põhjaosa tol korral jaotamata jäid, selle kohta andmed puuduvad. Hiljem määrati piir ka seal - Pihla ja Reigi vahele. Nii kujunes kaks kihelkonda - Liivi Ordu alal Pühalepa ja Saare-Lääne piiskopi alal Käina.

Kui Hiiumaa oli 13. sajandil veel hõreda asustusega, siis 14. sajandil suurenes elanike arv kiiresti, seda peamiselt Saaremaalt ja ka mandri-Eestist saabunud põgenike arvel. Järgmistelgi sajanditel tuli Hiiumaale inimesi nimetatud piirkondadest.
Paul Ariste uuris põhjalikult hiidlaste murdeid juba kolmekümnendail aastail ja järeldas, et murrete piir kujunes ordu ja piiskopi lepingu alusel loodud kihelkondade järgi. Keelelised iseärasused ja kohanimed, mis saidki tema magistri- ja doktoritöö aineks, andsid akadeemikuks saanud teadlasele võimaluse kindlaks määrata, millistest piirkondadest inimesi Hiiumaale tuli. Käina, Emmaste ja Reigi andsid kodu Lääne-Saaremaalt tulnuile, Pühalepa ja Kassari hiidlased saabusid põhiliselt Muhust ja selle ümbrusest. Sellele viitavad ka paljud väga sarnased kohanimed. Pühalepas on Harju, Hellamaa, Kerema, Kukka ja Kõlunõmme küla, Hanikatsi laid ja Harilaid ning Kallaste pank, Saaremaal aga vastavalt Anikatsi pank, Arjulaht, Arjumaa ja Arjumägi Pöides, Lääne-Hiiumaal on samti Saaremaa nimedele lähedasi kohti. Käinas on Hatu küla ja Reigis Heiste, Saaremaal Pühas aga Atu ja Eiste küla. Keelelised tunnused lubavad kahtluseta väita, et mõne küla elanikud pärinevad ka Mandri-Eesti põhjarannikult.

Tõenäoliselt asusid rootslased Hiiumaale samuti juba 14. sajandil. Nende vanad külad Reigi (rootsi murdes Reike) on P. Ariste tõlkinud `Suitsu`ja Kärdla (rootsi keeles Kärrdal) `Võsaoru`, mis ei jäta mingit kahtlust nende rootsilisele tekkele.

Rahvastiku suurenemisele andis tõuke Jüriöö ülestõus, kuigi see Hiiumaad otseselt ei puudutanud. Taani valdustes Harjumaal alanud ülestõus levis Saare-Lääne piiskopi haldusalale nii mandril kui Saaremaal. Teatavasti hävitati Pöide ordulinnus ja vabastati kogu Saaremaa. Alles aastail 1344 ja 1345 murdsid ordu sõjaretked saarlaste vastupanu. Repressioonide eest põgenes inimesi nii Harjust kui ka Saaremaalt hõreda sustusega Hiiumaale.

14. ja 15. sajandist on uurijate käsutusse sattunud vähe dokumente. On teateid laevahukkudest ja mereröövidest Hiiumaa rannavetes. Kuid on ka üksikuid teistsuguseid.
Üheks ajalooliselt huvitavamaks on 1470. a. Maailma ordufoogti Hiiumaa rootslastele antud privileeg, mille alusel võeti neilt andameid ainult rahas. Seega oli rootslastel enne seda muidki andamite viimise kohustusi, eestlased pidid muidugi ka edaspidi kandma mitmesuguseid koormisi. Sel ajal oli väiksematele võimukandjatele ja mõisavalitsejaile antud juba palgamaaks väikesed läänid, kuid enamik talupoegi täitis kohustusi ordu ja piiskopi valdustes kümnise ja vakuandamitena.
Ameti- ja eramõisate kohta leidub andmeid 16. sajandist.
Piiskopi valdkonna ainus ametimõis oli Alliksaare, ordu ametimõis Pühalepa. Pärandatavatest eramõisates on ürikuis nimetatud Saulepa (Putkaste), Lauka ja Valipe mõisat. Nii ordu keskus Valipe linnuses kui ka piiskopi keskus Käibas rajati tolleaegsete sadamate lähedusse.
Muidugi ehitati maarahva hulgas ristiusu levitamiseks nende juurde ka kirikuid.

Suured muudatused toimusid 16. sajandi teisel poolel.
1559. a. ostis Taani kuingas Frederik II Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna 30 000 taalri eest ja kinkis oma vennale Magnusele. Selle aktiga muutusid ka Hiiumaal olevad piiskopi valdused Magnuse omandiks. Magnuse võim Hiiumaal oli aga üürike, sest 1563. a. vallutas Rootsi mõlemad Hiiumaa osad. 1568. a. sõlmisid Rootsi ja Taani rahu, mis aitas rootslastel oma Hiiumaal asuvaid valdusi kindlustada.

Järgnev aeg oli saare rahvale väga raske. Feodaliseerimisprotsess süvenes, kasvas läänistamine ja suurenesid talupoegade koormised. Paar aastat pärast Hiiumaa vallutamist rootslaste poolt oli saare umbes 3900 - 4000 inimest veel vabad ega kuulunud läänimeestele. Kestvates sõdades kurnatud Rootsi riik suutis oma sõjaväelasi ja ametnikke tasustada sageli ainult neile vakuste ja adramaade lääniks andmisega. Sama toimus ka Hiiumaal. Juba 1577. a., mil Rootsi kuningas käskis anda Harju-Viru aadlikele 200 talupoega, oli läänistamata veel ainult 126 talu 73,5 adramaaga, 52 üksjalga, 18 kalurit ja 2 pundenikku. Adramaaks loeti tol ajal talu, mida hariti ühe adraga (u. 8 -12 ha). Üksjalg oli väiketalupoeg, kelle koormis oli 1 jalateopäev nädalas, pundenikul oli aga põhikoormis 1 laevanaela (punda) suurune viljaandam, s. o. mahuühik umbes 272,5 liitrit. 1603. a. oli Pühalepa foogti andmeil läänistamata veel ainult 6 - 7 talu ja sama palju kalureid Jausas.
Sellega oli feodaliseerimisprotsess Hiiumaal praktiliselt lõpule jõudnud.
Selle ajajärgu poliitilist olukorda aitab iseloomustada sündmustik naaberaladel. Haapsalu oli aastail 1576-1581 venelaste valduses. 1573. a. läks Saaremaa taanlaste ülemvõimu alla ja Saare-Lääne piiskopiriik lakkas olemast. Liivi sõja ajal (1558-1583) käis Hiiumaal venelaste ja tatarlaste väeosa. Need sõjakäigud kujunesid ränkadeks rüüsteretkedeks.
Eestile tervikuna tõi Rootsi võim pikema rahuaja, mille vältel paranes eestlaste majanduslik olukord, suurenes rahva arv, edenes haridus. Hiiumaale tõi aga Rootsi võimu kehtestamise käik raskeid tagajärgi. Kalmari sõda, mis erinevalt lahingutest venelastega oli Rootsile edutu, puudutas ka Hiiumaad. Saarele oli majutatud Rootsi väeüksusi, need kurnasid talurahvast. Lisaks sellele õnnestus Saaremaal paiknenud Taani vägedel 1612. a. suvel tungida Hiiumaale ja siin rüüstata nii mõisaid kui ka talusid. Laastamisele, põletamisele ja hävitamisele kaasnes sõjasaagina vallasvara ja inimeste vedamine Saaremaale.
Kui enne Hiiumaa allutamist rootslastele on säilinud ajaloolisi dokumente lünklikult ja vähe, siis järgnevast ajast leidub üsna palju väärtuslikke ürikuid.
1654. a. koostati Hiiumaa talupoegade vanim nimestik, kus on ülevaade ka talude suurustest ja koormistest. Tolleaegsetes ürikutes kajastub ka siinne läänistamise käik. Asjaosalisi oli palju.
Kõige väljapaistvamaks sai neist perekond De la Gardie. Pontus De la Gardie, tema poeg Jakob (kes sõjas Venemaa vastu oli edukas Rootsi väejuht, hiljem Eestimaa kindralkuberner ja Tallinna asehaldur, Liivimaa kuberner ning lõpuks koguni kuninganna Kristiine eestkostevalitsuse liige) ning pojapoeg Axel said suurema osa Hiiumaast oma valdusse. Pärast Põhjasõda (1700-21) jäid endised De la Gardie valdused Hiiumaal riigile. Alles 1755. a. sai Ebba-Margareta Stenbock kui Axel Julius De la Gardie pojatütar Vene keisrinna Jelizaveta Petrovnalt nõusoleku ja ukaasi, mille alusel temale tagastati enamik perekonnale kuulunud mõisaid (Suuremõisa, Hiiessaare, Kõrgessaare, Putkaste). 1799. a. tagastati Ebba-Margareta pojale Jakob Pontus Stenbockile veel Orjaku ja Partsi mõis. Kuna aga Ebba-Margareta pojad olid väga halvad majandajad, sattusid nad võlgadesse ja müüsid perekonna mõisad ära. Nii hääbus Hiiumaal üle poolteise sajandi kestnud De la Gardie perekonna võim. Kõige edukamaks paljude Hiiumaa mõisnike hulgas kujunes parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberg.

Hiiumaa ajaloo üks omalaadsemaid lehekülgi on siin elanud rootslaste saatus. Vahelduva eduga võitlesid nad oma privileegide eest juba 15. sajandist alates. Sellest ka pidevad konfliktid mõisnikega. Kaebused ulatusid isegi Peterburi isevalitsuse kõrgemate instantsideni. Keisrinna Katariina II sekkus asjasse ning rootslased küüditati 18. sajandi viimasel veerandil. Mõisnike ja kohalike rootslaste konflikti kasutas tsaarivalitsus ettekäändena; küüditamise tegelikuks põhjuseks olid 16.-19. sajandini kestnud Vene-Rootsi sõjad ülemvõimu saamiseks Baltimaadel. Uus elupaik leiti Hiiumaa rootslastele Ukrainas Dnepri ääres. Nende põline keskus Reigis muutus karjamõisaks. 1810. a. aeti enamik rootslasi välja ka Kärdlast, viimased 5 rootslaste talu likvideeriti aga 1830. a., mil töötas juba Suuremõisast siia toodud kalevivabrik ning selle omanikel olid talupoegade maade suhtes teised plaanid.
Nii kalevivabriku kui ka Kärdla karjamõisa omanik oli P. L. K. v. Ungern-Sternberg. Töölisi toodi Ungern-Sternbergi mõisatest, meistrid peamiselt välismaalt. 19. sajandi kolm viimast veerandit ja 20. sajandi esimesed nelikümmend aastat on Hiiumaa ajaloos seotud selle kalevivabrikuga. Esialgu 200 töölisega ettevõte laienes kiiresti ning 1845. a. suurenes töötajate arv ligi 450-ni. 1873. a. muutus kalevivabrik osaühistuks. Vajati täiendavat kapitali, kuna tulekahju tõttu hävis vana vabrik ja uus hiigelkorpus koos moodsate seadmetega vajas suuri summasid. Toodang ja tööliste arv suurenesid kiiresti, viimane ulatus juba sajandivahetuseks üle 700. See oli suurettevõte mitte ainult Hiiumaa jaoks, vaid kogu Eestimaa ulatuses. On arusaadav, et kogu saare majanduselu, samuti haridus- ja kultuuripoliitika sõltus niisuguse gigandi tegevusest.

Esimene maailmasõda tõi saare elanikele mitmeid halbu tagajärgi. Mobiliseeriti mehi, rekvireeriti hobuseid, kariloomi, purjekaid ja paate. Alused uputati, sest kardeti sakslaste dessanti. Hiiumaale toodi juurde madruseid ja soldateid, kes paigutati töölismajadesse. Sõja alguses ehitati rannakaitsekindlustusi Tohvril, Hirmustes, Tahkunas, Lehtmas jm.
Sõda puudutas valusalt ka teist saare suurettevõtet. 1911. a. loodi Belgia kapitalil põhinev aktsiaselts "La Viscosa" ja Kõrgessaare mõisast eraldatud maale ehitati suured raudkivist hooned. Välismaalt toodi seadmed ja masinad, odavat tööjõudu ja toorainet oli külluses. See vabrik andis 1914. a. proovitoodangu, kuid sõja puhkemise tõttu jäi vabrik seisma ja sisseseaded veeti sisemaale. Hiiumaa suurtööstuse teine ettevõte suri oma sündimisel.

1915. a. pommitas Saksa laevastik Ristnat ja purustas sealse tuletorni.
1917. a. märtsis moodustati soldatitest, madrustest ja töölistest revolutsioonikomitee. Vabriku direktor laskis end maha, enamus vabrikuülemusi põgenes. Poliitilise segaduse lõpetas 7. oktoobril Sõru kaudu Hiiumaale saabunud Saksa sõjavägi, kes okupeeris saare.

Eesti Vabariigi ajal oli Hiiumaa Läänemaa koosseisus.

1939. a. Eesti Vabariigi ja NSVL vahel sõlmitud lepingu alusel ehitati Hiiumaale suured kasarmud, rannakaitsepatareid ja nende kindlustussüsteemid Tahkuna poolsaarel, Emmaste lähedal Tohvril, Kärdla lähistel jm. Suured sõjalised ettevalmistused Hiiumaal, eriti Tahkuna merekindlustuste süsteemi rajamine võimaldasidki II maailmasõja esimesel aastal venelastel sakslastele nii kaua vastu pidasid.

Pärast II maailmasõda jäi Hiiumaa administratiivselt esialgu Läänemaa koosseisu. 1946. a. moodustati saarele omaette maakond, mis 1950. a. nimetati ümber rajooniks ja 1990. a. taas maakonnaks.

Loodusest
Hiiumaa loodus pakub juba mitu sajandit huvi teadlastele. August Wilhelm Hupel andis muude uurimuste kõrval üldist laadi ülevaate Hiiumaa geograafiast. Ludvig August Mellin koostas "Liivimaa atlase", kus ilmus esimene üksikasjaline Hiiumaa kaart. Need tööd tehti juba 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Peterburi akedeemiku ja Tartu ülikooli botaanikaaia abidirektori Friedrich Schmidti uurimused käsitlesid saare geoloogiat ja floorat ning neis esitatud mitmed seisukohad kehtivad põhijoontes tänapäevani. Nii eespool nimetatu kui ka baltisaksa päritoluga Eduard Eichwald, Aleksander von Schrenck ja teised juhtisid muuhulgas tähelepanu settekivimite lasumuste riketele Palukülas, millele teaduslikult täpse seletuse andsid alles viimaste aastakümnete üksikasjalised uuringud. Hiiumaad on oma töödes käsitlenud veel baltisaksa teadlased C. Grewingk, G. Holm, C. Winkler, E. Webwe, J. Klinge, E. Lehmann, K. R. Kupffer, samuti soome geoloog H. Hausen jt.
Viljakalt tegelesid teadlased Hiiumaa loodusega 20. sajandil. Esimestel aastakümnetel tõusid esile K. Ahrens ja B. Tiismann oma metsandusalaste töödega, mille tulemusena kinnistati rannaluiteid metsadega.
Eesti Vabariigi ajal paistsid välja botaanik G. Vilbaste, geoloog A. Öpik, geograaf A. Tammekann, mullateadlane A. Lillemaa, botaanik T. Lippmaa jt.
Põhjalikke ja kompleksseid uuringuid on tehtud viimastel aastakümnetel. Käsitletud on füüsilist geograafiat, geoloogiat, mullastikku, metsi, soid, maavarasid jm. Paljudest teaduslikest töödest on saanud tuntmaks H. E. Rebassoo monograafia "Hiiumaa floora ja selle genees".

Hiiumaa on kerkinud mere rüpest ja kannab koos oma aluspõhjaga kõiki neid sünnimärke, mida järkjärguline saareks muutumise protsess kaasa toob. Maapind tõuseb siin juba palju aastatuhandeid, tuues laienete ja tuule meelevalda graniiti ja paasi, savi ja liiva - kõike, mida jää on kokku kandnud, vesi sünnitanud, seganud, liigutanud lihvinud. Vanimaks peavad geoloogid Kõpu poolsaare kõrget keskosa, mis küündis üle merepinna juba balti jääpaisjärve ajal üle 10 000 aasta tagasi. Seda üksikut saarekest vormisid meri ja tuul, kujundades tüüpilised rannaastangud, rannavallid ja liivaluited.
Maapinna edasisel kerkimisel sündis Paluküla saar ja umbes 4500 aastat tagasi Kesk-Hiiumaa.
Praeguse saare umbkaudsed kontuurid kujunesid vaevalt 3000 aasta eest. See maapinna kerkimine jätkub kuni käesoleva ajani, mille tõttu kunagisele rannamaastikule iseloomulikud moodustised esinevad merest kaugel ning isegi hilisemal ajal hiidlaste ehitatud paadisadamad on jäänud kuivale. Sama protsess sünnitas Hiiu saart ümbritsevad rohkem kui paarsada maalappi, mida kohalik rahvas nimetab laidudeks, rahudeks, karedeks, nasvadeks või mäkkideks.

Hiiumaa on osa Lääne-Eesti madalast lubjakivitasandikust, mille keskmine kõrgus on üle merepinna umbes 10 m. Saare aluspõhi koosneb ülemordoviitsiumi ja alamsiluri lubjakivist, millest paljandub Porkuni lade Vohulaiul, Juuru lade Vahtrepal, Tamsalu lade Kallaste pangal ja Raikküla lade Heltermaa ja Suuremõisa ümbruses. Pinnakate on suhteliselt paks, valdavalt 10-25 m, aga Kõpu poolsaarel isegi 83 m.
Rannavallid ja liivaluited pakuvad silmale vaheldust kogu saare läänerannikul Tahkunast kuni Kõpuni. Kõpu poolsaarel esineb mandrijää servakuhjatisi ja kõrgeid luiteahelikke, mille harjal asuvad Hiiumaa kõrgeimad kohad - Tornimägi (63 m) ja Andrusemägi (54 m).
Saare idaosas leidub mandrijää servamoodustisi, millest tekkiski läbi Väinamere kulgev laidude ahelik Salinõmme neemelt Muhu saare suunas. Lõuna-Hiiumaal esineb madalaid vallseljakuid ja vanu rannavalle vaheldumisi viirsavi ja peenliiva aladega. Saare keskosas on luidetega vahelduv sootasandik.
Tähelepanuväärne on lubjakivimitesse murrutatud 10 m kõrgune Kallaste pank saare kirdeosas Vahtrepal, mis kõrge astanguna keset laugjat maastikku lausa üllatab.

Hiiumaa kristalset aluskorda katvates lubjakivides Emmastes, Laukal, Kärdlas leidub karstialasid ajutiste järvekeste, neeluaukude, salaallikate ja arteesia vetega. Huvipakkuvad on klibuloopealsed Sarvel, soolakud Salinõmmes, liivikud Luidjal, Tahkunas ja Kõpus.

Kontuuridelt meenutab Hiiumaa tüsedat ja veidi jämedatest osadest liidetud risti, kus põhja poole sirutub Tahkuna, läände kahekümnekilomeetriline Kõpu, lõunasse Emmaste-Sõru ja itta suur maa-ala Orjakust Kärdlani.
Saare rannajoon on väga hästi liigestunud. Rohkesti esineb poolsaari, neist suuremad on juba nimetatud Kõpu ja Tahkuna, aga väga palju on ka väiksemaid, nagu Riidma, Rambi ja Ninametsa loodeosas, Sarve, Õunaku ja Salinõmme kagurannikul. Liigestatuse tõttu on rannajoon üsna pikk - umbes 300 km. Poolsaarte kaenaldesse jääb arvukalt lahti. Suuremad neist on Mardihansu lääne-, Luidja ja Reigi loode-, Tareste põhja- ning Jausa, Käina, vaemla, Õunaku ja Soonlepa kagurannikul.
Hiiumaa mullad on põhjalikult läbi uuritud ja boniteeritud vabariigis kõige väheviljakamateks. Tegemist on ju toitainetevaese hiljutise merepõhjaga, mis kohati kannatab põua, kohati liigniiskuse all. Suhteliselt paremad mullad paiknevad Käina ja Putkaste ümbruses, kus pinnast katab osaliselt toitaineterikkam viirsavi. Saare lääneosa on liivane, keskosas asuvad rabad ja soostuvad Tihu järved. Üle poole saare pindalast on metsade all. Põhja ja lääne pool liivikutel ning luiteahelikel Tahkunas ja Kõpus valitsevad männikud. Puski ümbruses lisandub neile kuusikuid. Saare sisetasandikel levivad nõmmed ja puisniidud, liigivaesed madalsood, rabad ja soostunud niidud. Sooalasid läbivatel liivaseljandikel esineb sanglepa lodumetsi ja okaspuu-segametsi. Saare lõunaosas on aru-puisniite, tihedaid kadastikke leidub kassaril, vaemla, jausa, Kõrgessaare ja Paope ümbruses. Ida pool kasvab väikesi sarapikke ja Heltermaa ümbruses harva esineva taimekooslusega lookaasikuid.
Esiletõstmist väärib Hiiumaa liigirikas taimestik. Siit on leitud ligi 1000 kõrgema liigi taime, neist hulgaliselt haruldusi ja isegi relikte (rand-kikkaputk, merikapsas, randkirburohi, pooppuu, müür-raunjalg, randtarn, valge kukehari, harilik jugapuu, tumepunane neiuvaip, jumalakäpp, balti lõosailm jt.
Hiiumaa faunale on iseloomulik lindude rohkus ja liigirikkus. Metsad, Käina lahe riiklik maastikukaitseala, pargid ja rannaroostikud loovad lindudele soodsad tingimused. Kõige liigirohkemalt on esindatud värvulised, kes moodustavad pesitsevatest lindudest ligi poole. Arvukalt pesitseb randadel, meresaartel ja sooaladel ka kurvitsalisi ning hanelisi. Hiiumaa ja teda ümbritsevad saared ning lahed on oluline peatuspaik veelindude ja värvuliste rändeteel. Laidudel pesitseb rohkesti hahku, jääkosklaid, eistparte ja hallhanesid, rändpeatujaist esineb hulgaliselt valgepõsk-laglesid, luiki, parte jt.
Loomastik on mandriga võrreldes liigivaesem. Suurematest loomadest elavad siin põder, hirv, metskits, metssiga, rebane ja kährik, väiksematest nirk, metsnugis, naarits, valgejänes, halljänes, mustorav jt. Hiiumaa ulukite arvu ja liikide hulka on püütud suurendada nende sissetoomise abil. 19. sajandi lõpul toodi saarele hirv ja galljänes, 1928. a. metskits. Teistkordselt toodi sisse euroopa hirv 70.-ndate aastate alguses. Põder, metssiga ja kährik on saarele asunud ise. Üksikute isenditena on Hiiumaal esinenud ka hunt, ilves ja isegi karu. Saart ümbritsevates vetes elab lääne ja põhja pool hallhüljest ja Väinameres enamlevinud viigerhüljest.
Hiiumaa rannaveed on samuti arvuka taimestikuga. Väinameres on teada üle 60 vetikaliigi, millest tööstuslikult kasutatakse furtsellaariat.
Siseveekogude poolest jääb Hiiumaa kõikidest vabariigi maakondadest kaugele maha. Ühe ühe hektari suurusi järvi on ainult 12, neist suurim Tihu Suurjärv - 85 ha. Jõed on saarel väikesed ja neidki vähe. Mandrilt tulnu nimetaks siinseid jõgesid rohkem ojadeks. Üle 10 km pikkusi jõgesid on 7, neist suuremad on Luguse, Vaemla, Suuremõisa.
Kärdla, Koidma ja Suuremõisa ümbruses esineb arteesia vett ning sinna on üsna palju rajatud arteesia kaeve.

Kasutatud kirjandus:
Kauber,Maksim. Hiiumaa / Siin- ja sealpool maanteed. Tln. 1992.


VAATAMISVÄÄRSUSED:
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
  Tallinnast saab taas helikopteriga Helsingisse
(11.08.2011)
 
  Estonian Air kasvas ligi 20% ning kuulub maailma täpseimate lennufirmade hulka
(10.08.2011)
 
  Laevareis Peterburgi muutub mugavamaks
(09.08.2011)
 
  2010 aastal ööbis Eestis enam kui 2,1 miljonit turisti
(02.08.2011)
 
  Sügisest lendab Estonian Air ka otse Trondheimi
(15.07.2011)
 
Copyright © 2004 Hansalevi OÜ, eestigiid.ee