00:08 teisipäev, 24.09.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
Muistendid ja legendid, tõestisündinud lood
Kadunud peigmees
Aadress:
Kirjeldus

Sulustwere külas Kurista wallas elanud ükskord kaks wenda, Hans ja Mats. Wanemad olnud neil surnud ja pole neil ka muud sõpra ega sugulast olnud. Kümme aastat pärast wanemate surma surnud ka wanem wend Mats ära ja Hans jäänud üksi järele. Wenna surma pärast kurwastanud Hans nii wäga, et ta kodu külast ära läinud, ei tea kuhu. Mõne aasta pärast ilmunud ta kodu külasse tagasi, aga toonud ka ühe naesterahwa ligi, keda ta Sulustwere küla rahvale, kui oma mõrsjat tutwustanud, ja neile teatanud, et nemad Põltsamaale õpetaja juure laulatusele lähäwad. Õpetaja juure minnes läinud nende tee matuse aiast mööda, kus tema wend ja wanemad puhkawad. Tee ääres matuse aias pleekinud palju inimeste luid, kellest üks pikk sääreluu isiäranis tee ääres seisnud. Hans lükanud seda jalaga kõrwale, kui warsi luu seest üks heal hüüdnud: Ära lükka mind ühtigi, waid tule waata parem, kus mina nüüd elan! - Luu tõusnud kohe püsti ja kõndinud kui inimene, luudekambri poole. Hans saanud warsti aru, et see tema wenna luu olnud, ja astunud kohe järele, mõrsjat surnuaia wärawa juure ootama jättes. Luu astunud luukambrisse, Hans järele. Sealt läinud nad alla keldrisse, kust luu ühe luugi üles tõstnud, ja nende ees olnud üks pime maa-alune käik. Seda mööda läinud nad tüki mad edasi, kui korraga suur klaasist tuba nende ees seisnud, kus palju küünlaid põlenud. Sellest tuast läinud nad läbi ja saanud ühte kuldsesse tuppa, kus weel rohkem küünlaid põlenud ja inglid laulnud. Seal jätnud wend Mats Hansu seisma ja öölnud: See on minu eluase! See on kolmas taewas. Need, kes maa peal head teewad, saawad kolmandasse taewasse. Siis läinud Mats ka teiste hulka laulma. Kui Hans poolteist wärsi lugu kuulnud, jätnud ta wenna Jumalaga ja hakanud tuldud teed tagasi minema, et oma mõrsjat ka sinna kutsuda, et siis igaweste sinna elama jääda. Kui Hans maa peale tagasi saanud, siis põle ta oma mõrsjat kusagilt enam leidnud. Mõteldes, et mõrsja ehk ootamise järele õpetaja juurde läks, ja tõttas sinna järele. Õpetaja juure jõudes näinud ta, et see hoopis wõeras olnud, ega ole oma mõrsjat ka sealt eest leidnud, niisamma olnud temal ka kõik rahwas tundmatu ja wõeras. Õpetaja juures küsinud Hans: kas tema mõrsja mitte seal ei olla, ja kas ta neid mitte ei võiks laulatada? Õpetaja waadanud immestades tema otsa ja ütlenud: Sinu mõrsjat ei ole minu juure küll mitte weel tulnud! Wõib olla, et ta sind kusagil külas ootab. Hans läinud külasse mõrsjat otsima, aga leidnud imestusega, et ka küla rahwas wõeras olnud. Külas ei olla keegi tema mõrsjat näinud. Oma mõrsja kadumise lugu laiemalt rääkides, teadnud wiimaks üks wanamees kõneleda, et umbes 200 aasta eest Sulustwere küla üks mees, nimega Hans, olla elanud, kes oma mõrsja kabeliaia wärawa juure ootama jätnud ja isi ära kadunud.
Hans läinud nüüd uueste õpetaja juure ja kõnelnud külas kuuldud lugu õpetajale. - Sellepeale waadanud õpetaja kiriku raamatutest järele ja leidnud, et see lugu 180 aasta eest oli sündinud ja et Põltsamaa kiriku peal sellest saadik wiis õpetajat on olnud. Õpetaja arwanud ka Hansu selleks, kes oma mõrsja kabeliaia wärawa juure ootama jätnud ja ise ära kadunud. Seda kuuldes läinud Hansu juuksed ja habe halliks, hakanud wärisema ja wabisema, kukkunud maha ja heitnud hinge.

See jutt ei ole wist mitte üksi Põltsamaa päralt, sest seda olen omas lapse põlwes ka oma isa käest kuulnud, aga järgmisel wiisil: "Olnd kusagil üks peigmees kirikus, kes sellel päewal pidi laulatatud saama. Ta läinud jutluse ajal kirikust wälja ja näinud kiriku seina ääres ühe pealuu. Ta lükanud seda jalaga ja ütelnud: mis sina siin teed? kui sina teaks, missugune rõõmu päew minul täna on! Selle peale wastanud pealuu: Tule ja waata missugune rõõm minul alati on! Siis läinud ta ühest august seina alla sisse ja peigmees talle järele. Missugune see koht olnud, kuhu pealuu peigmehe wiinud, ei ole mitte üteldud, aga see lasknud peigmehele ühe weerandi lugu ette laulda wõi mängida, mis wäga ütlemata ilus ja armas on olnud. Siis kästud teda jälle tagasi minna. Kui peigmees jälle tagasi tulnud, siis olla ta ühe naise sealt kohast leidnud, kes pajude küljest wiisu niini oli kiskunud. Tema isi olnud wäga hall ja wana, ja küsinud naise käest oma mõrsjat taga ja ütelnud, et siin kohas pidada ju kirik olema. Naine waadanud imekspannes tema otsa ja wastanud, et siin kedagi mõrsjat näha ei ole olnud, ja et wana jutu järele wanaste siin kohas kirik olla olnud. temal, see on peigmehel olla aga ka raha ligi olnud, ja sellest olla leitud, et see 400 aastat tagasi wana olnud. - Nõnda olla siis pealuu rõõmu lugu nii ruttu aja edasi wiinud, et see nagu mõni silmapilk olnud, mis aga ajalikus elus 400 aastat kestnud. Sellepeale olla peigmees ärakõdunenud ja kadunud."

J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000

Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee