 |
Endises mõisaaias on Pidula maalinn. See ei sarnane küll peaaegu sugugi Saaremaa suurte maalinnadega, kuid on tõenäoliselt nende kaugem eelkäija. Tegemist on peaaegu ristkülikukujulise ühest otsast kumerduva madala valliga, mille suund on edelast kirdesse. Linnuse pikkus on 95 m ja laius 60 m, valli kõrgus vaid 0,5 - 1 m. Kuna linnusevalliga piiratud ala on kasutatud põlluna, siis ei ole kultuurkiht siin säilinud. Valliga piiratud ala kirdepoolsesse ossa jääb väike 17-meetrise läbimõõduga ringvall, mis on laotud kividest ja 2 m kõrge. Seda ringvalli on seostatud suure muinsushuvilise, Pidula mõisaomaniku Bernhard von Tolli ehitustegevusega. Viimase pojapoeg Dieter von Toll teatas aga 1978. a., et see ringvall oli olemas juba enne 19. sajandi lõppu ja selle ehitajaks võis olla B. von Tolli vanaisa, maanõunik Eduard von Toll.
Pidula maalinn kuulub arvatavasti I aastatuhande esimesse poolde. Kohta ei ole arheoloogiliselt uuritud, ka ei teata, siin leide, kuigi Pidula muinsushuviline mõisaomanik Bernhard von Toll kogus ümbruskonnast kokku üsna märkimisväärse muinasleidude kogu.
Olgu lisatud, et kirjeldatud maalinnast 100 m mõisahoone pool põlises pargis asub kunstlik linnamägi, mille ehitamise võiks samuti seostada E. von Tolli nimega.
Pidula ümbrus on väga rikas varase ja vanema rauaaja kivikalmete poolest. Kalmed algavad otse mõisapargi kirdenurga juurest ja jätkuvad kuni vareliku metsani, kus on terve hulk kivikirstkalmeid.
Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln., 1989
|
|
