 |
Pärimuste kohaselt asus vanasti Kuivajõe suures kurisus Tallinna-Tartu maantee lähedal, kus samanimeline jõgi maa alla kaob, väike koobas. Arvatavasti paiknes see kurisu põhjapoolses nõlvas ja oli tekkinud ühes suuremas vee maa alla neeldumise kohas. Nüüd on koht põllukivide alla maetud, kuid vee neeldumine on siin ikka väga suur.
Rahvajutu järgi varjanud end Kuivajõel Maasika talu lähedal koopas pärast Jüriöö ülestõusu Kanavere lahingu kaotamist (11. mail 1343. a.) mõned põgenema pääsenud talupojad.
Nimetatud talu ei asu mitte kurisu juures, vaid ligi 1,5 km põhja pool Kuivajõe oru veerul. Org on sel kohal sügav ja nõlvad järsud, nii et looduslikud eeldused koopa tekkimiseks on olemas. Suurvee ajal esineb siin rühm veerikkaid allikaid, mis on üks suuremaid Kuivajõe maa-alusel jõel. Võib arvata, et rahvajutus nimetatud koobas tekkis oru nõlva sisse mõne suure allika väljavoolukohas. Tänapäeval siin koobast ei esine ja raske on öelda, kas see tõesti oli olemas ka üle 600 aasta tagasi.
Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Tln., 1987
|
|
