 |
Saku park, suurus 9 ha.
Saku (Zake) mõis rajati 1489. a. (Ligi, 1961). Stiilne mõisahoone ja tiikiderikas park on pärit 19. sajandi 30ndatest aastatest. Hiljem on parki täiendatud uute puuliikidega ning muudetud arhitektuurilist lahendust.
Park paikneb Saku jõe vasemal kaldal tasasel ala, reljeef on liigestatud jõeoru ja tiigisüvenditega. Jõekallast on kunstlikult käärulisemaks muudetud ning paekividega kindlustatud. Jõkke jääb ka üks suurem saar. Puistu on seotud kogu Saku aleviku haljastusega ning jätkub teisel pool pool jõge metsapargina. Palju kahju tegi pargipuistule 1967. a. augustitorm.
Saku pargi esialgsest arhitektuurist on tänapäeval raske terviklikku pilti saada. Huvi pakuvad tiikide süsteem ja haljastus pargi lõunaosas ning eeskujulikus korras hoitud endine häärber. Esinduslikuks visiitkaardiks on pargi põhjaväravad, kus dolomiitplaatidega kaetud piirdemüürilt saame teada pargi valdaja ja pargi rajamise sajandi.
Pargis on 4 tiiki, neist üks paikneb maja ees ja kolm pargi lõunaosas. keskel paikneb kõige pikem tiik-ristkülik, mis on kanalitega ühenduses kahe väiksema külgneva tiigiga. Üle kanalite ehitatud sillakeste kulgevad teed. Tiigiäärsed teed on haljastatud korrapäraselt istutatud pärnapuudega, kujundades sel viisil kaks meeldejäävat, kokkukasvanud puudevõradega kitsast alleed. Tiikide äärde on istutatud mitmesuguse võrakuju ja lehestiku värvusega puu- ja põõsaliike, mis koos kaldataimestiku ja sillakestega peegelduvad tiikide selgeveeliselt pinnalt. Pika tiigi otsast algab vahtrapuiestee, mis eemaldub pargist lõuna suunas.
Saku mõisahoone on üks Põhja-Eesti kaunimaid. Hoone välisarhitektuur on stiilsemaid ja rikkalikumaid eesti klassitsistlikus arhitektuuris (EAA, 1965). Küllaltki kõrge peakorruse peal on veel madal poolkorrus, mille eraldusjoont rõhutab skulptuuridega kaunistatud friis. Hoone seinu liigendavad omapärased nn. veneetsia aknad. Täiuslikud on hooneesise terrassi sambale toetuv portikus, sammaste kapiteelid ja friisid seintel. Arvatakse, et osa dekoratiivdetaile on toodud suurematest töökodadest, tõenäoliselt Peterburist. Seosele selle linna arhitektuuriga viitab ka teatav stiililine sarnasus Peterburi kuulsa arhitekti C. Rossi (1755-1849) ehitistega. Häärber paikneb pargi keskel, jaotades selle kagupoolseks nelinurkseks osaks ja loodepoolseks kolmnurgaks. Viimane on pindalalt väiksem, avatum ja liigivaesem.
Botaaniliselt on huvitavam kagupoolne osa pargist. Siin kasvavad vanad pärnad ja suured kuused (h=29,3 m, d=76 cm, vanus -125 aastat), vahtrad, tammed, jalakad, arukased. Võõrliikidest kasvavad üksikud lehised, veidi kaldus tüvega hallid ebatsuugad ja arvukalt vanu elupuid. Pargi kaguserv on rikas okaspuugruppidest. Siin kasvavad kuused, lehised, ebatsuugad, sirgetüvelised siberi nulud, mitmed kuuseliigid, nagu torkiv, Engelmanni ja valge ehk kanada kuusk. Mändidest on esindatud elujõulised harilikud männid ja üksikud alpi seedermännid. Lehtpuudest lisanduvad noored mägivahtrad ja mõned hobukastanid.
Põõsaid on suhteliselt vähe ja need kasvavad rohkem pargi servades. Sagedased on ebajasmiini, kitseenela, hariliku ja ungari sireli ning suure läätspuu suuremad või väiksemad grupid. Harvemini kohtame harilikku kikkapuud, siberi kontpuud, villast lodjapuud jt. põõsaliike.
Pargi loodepoolses osas pakub huvi hea kasvuga euroopa lehiste grupp ja ussikuust väravalähedases puudegrupis. Väravamüüri helehalli dolomiidi taustal mõjuvad hästi läikiva tuhkpuu aźuursed põõsad. Jõe ääres maja lähedal kasvavad berliini paplid, suurim neist on pargi jämedaim puu (d=130 cm).
Saku park on meeldivaks puhkekohaks. /---/
Heiki Tamm. Põhja-Eesti pargid. Tln., 1972
|
|
