19:56 pühapäev, 19.11.2017
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
LoodusmälestisedPõlispuud
Mändiku taropettäi
Aadress:
Kirjeldus

Mändiku taropettäi kasvab Antsla vallas Kaika külas Mäe-Mändiku talu maal. Männi kõrguseks mõõtsin 1998. a. 22 m ja rinnasümbermõõduks 306 cm.
Keset paksu padrikut kasvavat looduskaitsealust puud on võõral peaaegu võimatu üles leida. Õnneks on Mäe-Mändiku peremees Anton lahkesti nõus kaasa tulema.
Puu juurde jõudnud, nägime selles tüves umbes 3 m kõrgusel piklikku kitsast õõnsust ja tüve najale toetatud paljunäinud redelit, mis ei olnud siin juhuslikult. Seisime viimase elava tarumänni ehk murdekeeles taropettäi ees, mis Kagu-Eestis teada. Seda puud võis pidada siinse kandi iidse metsmesinduse traditsiooni viimaseks tunnistajaks.

Esimesi põhjalikumaid ülestähendusi selle männi kohta avaldas meie teenekas etnoloog ja põhjalikem metsmesinduse uurija Ferdinand Linnus 1935. a. ("Eesti Mets", nr. 12). Ta oli Kaika algkooli juhataja J. Antsovi juhatuse järgi leidnud Mändiku talu juures 3 tarupedajat. Puu, mille juures me parajasti seisime, oli neist viimane, mis praeguseni elus. Selle puu kohta teadis Ferdinand Linnus oma artiklis mainida, et võrreldes teiste teadaolevate vanade tarupedajatega Eestis, on selle õõnsus raiutud suhteliselt hiljuti, 1918. a.

Millal ja mismoodi metsmesindusega kunagi Eestis tegeldi? Ilmselt juba muinasajast on meie keelde pärandunud sõna "mesipuu". Algselt tähendas see sõna tähttähelt metsas kasvavat puud, mille sees on mesi. Siis oli meemetsadel arvatavasti Eesti mõnedes piirkondades oluline majanduslik tähtsus.
Erilise tähtsuse omandas metsmesindus aga keskajal. Mesipuid oli siis mitmel pool metsades tuhandeid ja meemetsadest saadav tulu erakordselt suur. Mesi oli 14.-15. sajandil Euroopas enam-vähem ainsaks magusaallikaks ja selle hind väga kõrge. Kuid veelgi kallim oli mesilastelt saadav vaha. Seda vajas tohutul hulgal katoliku kirik küünalde valmistamiseks. Tallinn oli tol ajal vaha väljaviijana nii kuulus, et teda tunti Hansalinnade seas "vaha kaubamajana".
Meemetsade tähtsus hakkas hääbuma 16. sajandil, kui vaha ja mett tarvitati palju vähem. Usupuhastuse järgsel ajal Euroopa kirikud enam nii palju vahaküünlaid ei kasutanud, Ameerikast hakati aga sisse vedama roosuhkrut.
Ometi ei kadunud mesipuud metsadest jäljetult. Kui Ferdinand Linnus neid 1930. aastatel otsima asus, leidis ta Kagu-Eestist kokku 11 säilinud tarupedajat. Vanarahva suust kogus ta siis rohkesti kirjeldusi selle kohta, mismoodi tehti kasvavatesse puudesse õõnsusi ja hooldati meepuid.
/---/
Pärisin Mändiku taluperemehelt Antonilt, kas selle männi sees viimasel ajal on mesilasi peetud. "Ei ole!" sõnas mees, "aga mõnikord on õõnsusesse lennanud kodu juurest ära sülemid. Viimatijuhtus see kaks aastat tagasi. Siis võtame sülemi õõnsusest välja ja viime koju tagasi."
/---/

Hendrik Relve. Põlis puud. Tln., 2003

Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee