 |
Laatre ristipettäi on üks paljudest ristimändidest Eestis. Tema omapära seisneb selles, et puu tüves on palju riste kõrvuti.
See mänd asub Tõlliste vallas otse Laatre-Õruste maantee ääres. 1998. a. oli puu kõrgus 27 m ja tüve rinnasümbermõõt 226 cm. Mänd on kuivanud ja tema välimuse muudavad eriliseks tüvesse lõigatud ristid. Ristid katavad tüve ümberringi rohkem kui 4 m kõrguseni. Et lõuna-eesti murretes on männi nimei "pettäi", kannab ka Laatre mänd kohaliku rahva suus nime "ristipettäi".
Komme lõigata puu tüvesse riste on väga vana. See traditsioon levis aastasadu tagasi mitte ainult Eestis vaid ka naaberaladel. Tänapäeval on see püsinud elavana mõnes üksikus Lõuna-Eesti paigas. Ristid on mõeldud koolnute hingedele. Kombe aluseks on olnud võib-olla kirustuse-eelne kindel arvamus, et inimese hing saab edasi elada tema jaoks tähistatud puus. Ühe seletuse kohaselt võis ristiga puu aidata hingel latva jõuda ja sealt taevasse pääseda. Midagi taolist usub tänaseni näiteks Põhja-Siberi põlisrahvas nganassaanid, kelle juures käinuna olen sellist seletust kuulnud. Teise, ilmselt juba kristuseaegse tõekspidamise järgi võis koolnule tehtud rist takistada tema hinge kogu pöördumast ja kodukäijaks hakkamist. Kolmas, ehk noorim seletus oli lihtsalt see, et nii peeti surnut elavate poolt meeles. Mõnikord pandi hiljem puu alt möödudes lahkunule küünalgi.
Nagu 2002. a. jutustas 82-aastane Viljandimaal Heimtali külas Kääriku talus elav Valda Raud, tehti tema mälestust mööda rist puusse siis, kui oldi surnuvooriga teel surnu kodust kalmistule. Tee ääres peatuti metsas, kuhu puudesse oli riste lõigatud varemgi. 1951. a. toimunud matuste ajal jäänud matuselised pärast risti lõikamist veel lühikeseks ajaks puu juurde. Nad võtnud surnu mälestuseks pitsi viina ja söönud pirukat. Siis liikunud matusevoor regedega edasi surnuaia poole.
Umbes sarnaseid ristipuu rituaale on mõnel pool Lõuna-Eestis läbi viidud meie päevini. Ristipuudeks on Eestis olnud tammed, kuused, lepad, kuid kõige sagedamini siiski männid. Näiteks Saru küla lähedal Valgamaal tean männimetsa, kus kasvab praeguseni kõrvuti kümneid puid, igaühe koorde lõigatud üks või mitu risti.
Laatre ristipettäi kohta on esimene teadaolev kirjalik ülestähendus folklorist Matthias Johann Eiseni 1920. a. ilmunud raamatus "Esivanemate ohverdused". Võrreldes teiste tänaseni säilinud ristipuudega võib Laatre oma pidada ehk kõige auväärsemaks. See on võib-olla vanim teadaolev ristipuu. Samas pole Eestis teada ühtegi teist ristipuud, mille tüvel oleks koos kunagistele ümbruses elanud inimestele nii palju riste.
Hendrik Relve. Põlispuud. Tln., 2003
|
|
