 |
Viljandi linnast vahetult kagu pool olev kirde-edela suunas piklik orujärv. Asetseb Sakala kõrgustiku keskosa läbivas ürgorus, meretasemest 41,9 m kõrgemal. Ta pikkus on 4,6 km, laius 0,45 km, pindala 155 ha, suurim sügavus 11,0 m (keskmine sügavus 5,6 m). Kõige sügavam koht on järve kitsast osast (nn. Järvekaelast) edela pool. Järve kirdeosa nimetatakse Viiratsi otsaks, edelaosa Orika otsaks. Teine sügav koht on Viiratsi otsas Mädalepiku kohal.
Looduskaitse alla võetud Viljandi ürgorg on järve kohal 0,5-1,0 km laiune, ta veerud on enam kui 30 m kõrgused. Ümbruses valitseb lainja reljeefi ja viljakate kamar-leetmuldadega põllustatud tasandik. Enamasti on oru veerude ja järve vahel kitsas niiduriba, järve otstes oru lammil luhad. Loode poolt ulatub järveni Viljandi linna hoonestik, loodekaldal asub ka ujula.
Kuigi järv asub järsuveerulises orus, on ta kaldad madalad, enamasti kamardunud, edelas ka turbased. vesi süveneb järsult, eriti Männimäe ja ujula kohal. kaldavööde on enamasti savine; kagukalda juures on põhi liivane, seal leidub ka üksikuid kive. Viiratsi otsas on kruusast põhja. Sügavamal katab põhja sapropeel.
Viljandi järv on üsna hea läbivooluga veekogu. Järve voolavad Karula järvest tulev Kösti ehk Uueveski oja ja Viljandi linna läbiv Valuoja, samuti hulk kraave; vett annavad ka paljud põhja- ja kaldaallikad. Järve edelasopist voolab välja Pärnu jõe jõgikonda kuuluv Raudna jõgi.
Järve rohekaskollane vesi on suvel vähe läbipaistev (1,0 m). Ehkki järves ei ole kuigi tugevat temperatuurikihistust, erineb hapniku ja süsihappegaasi sisaldus pinna- ja põhjakihtide vees tugevasti. Ka talvine gaasireźiim ei ole järves kuigi hea.
taimestik koosnes 1952. a. 18 liigist ja kattis 174 järvest. Fütoplanktonit on järves rohkesti. Vetikafloora on üsna liigirikas - leitud on 243 taksonit. Ka zooplanktonit on palju. Peale järve-jämekoodiku esineb selles üks haruldane sõudikuline. Põhjaloomastik oli 1952. a. rikkalikum kui üheski teises Eesti järves.
Vanasti on Viljandi järv olnud väga kalarikas. Kalastikus on tähtsal kohal latikas ja särg, leidub ahvenat, kiiska, viidikat, roosärge, nurgu, koha, linaskit, kokre, säinast, angerjat, tõenäoliselt ka lutsu ja vingerjat. On saadud karpkalu, kes nähtavasti on järve sattunud Valuoja tiigist. Latikas hoidub rohkem Männimäe ja Mädalepiku kohale ning Viiratsi ja Närskamäe vahelisele alale, haug eelistab Orika otsa ja Sammuli säärt, ahven esineb peamiselt Viiratsi kohal ning Sammuli käärus kuni allikani Kitsaskaela juures, angerjas enamasti Orika otsas. Viljandi järv kuulub latika-haugi järvede hulka.
Kuni 1920. aastani oli järv ka väga vähirikas.
Järvel pesitsevad lauk (vesikana), tuttpütt ja sinikaelpart. Värvulistest esinevad kõrkja-, tiigi- ja rästasroolind, kurvitsalistest vihitaja ja väiketüll. Rändeajal võib näha naerukajakaid, jõgitiire, parte ja kurvitsalisi.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
|
|
