 |
Koorküla järvestik asub Sakala kõrgustiku lõunanõlval, hõlmab ligi 20 Koorküla ümbruses paiknevat kesk-, rohke-, liig- ja segatoitelist järve. Suurim ja tuntuim on Valgjärv, sügavaim Udsu järv (30,25 m)
Eesti Entsüklopeedia XII. Tallinn, Entsüklopeediakirjastus, 2003
Valgjärv on kuulsamaid järvi ümbruskonnas, 3 km Koorküla keskusest lõuna pool, 70,9 m merepinnast kõrgemal. Oma 44,1 ha suuruse pindala poolest on ta Koorküla järvestikus esikohal. Väga sügav (26,8 m, keskmine sügavus 8,5 m) ja hästi liigestatud kaldajoonega veekogu. Kõige sügavam on järve lõunaots umbes 50 m kaugusel kaldast. Varem on veetase olnud märgatavalt kõrgem; 1926. a. paiku on veetaset umbes 0,5 m võrra alandatud. Järve põhja- ja läänekaldal on ülekaalus põllumaad, mujal mets. Kaldad on valdavalt kõrged ja järsud, eriti lõuna pool, peaaegu kõikjal liivased või kruusased, ainult läänes laugemad ja mudasemad.
Järve põhi on rahutu reljeefiga. Esineb kaks väga sügavat vagumust, üks järve kirdeosas, teine järve lõunaosas; nende vahel järve keskosas on poolsaare kohal umbes 1 m sügavusel madalik ("Mõisa ase") vaiehituse jäänustega; teine madal koht ("Mägi") on järve kaguosas. Põhi on ka sügavamal kaetud õhukese rohekaspruuni mudakihiga.
Valgjärv on väikese valgalaga ja nõrga läbivooluga järv. Vesi on heleroheline kuni kollakasroheline ja väga läbipaistev (3,7-4,5 m); talvel suureneb läbipaistvus pisut veelgi (4,6 m). Vesi on järves selgelt kihistunud.
Taimeliike on palju (üle 25), tänu läbipaistvale veele leidus neid veel 9 m sügavusel. Haruldustest leidus järves järv-lahnarohtu, tömbilehist ja punakat penikeelt, samuti järvedes ühte vähem esinevat penikeele värda (Potamogeton X nitens) ning rohkesti järvepalli. Zooplanktonis leidub võrdlemisi haruldasi tiib- ja süvikusõudikut, järve jämekoodikut jt. liike.
Kalafaunas on tähtsal kohal latikas ja särg, leidub haugi, ahvenat, linaskit, roosärge, kiiska, kokre ja lutsu. Siit on saadud kuni 3 kg raskusi ahvenaid. Järves elutseb jõevähki.
Rohkesti on näha ondatra tegutsemise jälgi.
Järv pakub väga häid võimalusi suplemiseks ning latika-haugi järvena kalastamiseks. See veekogu kaunistab oluliselt maastikku, seepärast on ta koos oma kauni ümbrusega (kuni 300 m kauguseni kaldast) kohaliku kaitse alla võetud.
Valgjärv on ka väga tähtis arheoloogiline objekt. Tema keskosas oleval madalikul ("Mõisa ase") asuvad 1310-1430 aasta vanuse vaiehitise jäänused, mis on võetud arheoloogilise kaitse alla. Siin on olnud muistsest eesti kogukonnast eraldunud üliku kindlustatud elukoht. Järve kagunurgas asuv "Silmaallikas" on tõenäoliselt muistne ohvriallikas. Seoses vaiehitise jäänustega on rahva seas väga laialt levinud muistend venna ja õe pulma ajal vee alla vajunud mõisast. Seda muistist olevat uurimas käinud paljud tuntud tegelased, teiste hulgas ka Hugo Treffner. Alles arheoloog J. Selirand selgitas lõplikult Valgjärve saladuse.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Valgjärv
Enne oli praeguse Helme Valgjärve ehk Koorküla järve asemel tore loss. Seal elas oma õega rikas härra, kelle südames keelatud armastus õe vastu põlema süttis. Hea maksu eest oli preester valmis neid paari panema. Siiski ei julgenud ta üsna omapead neid laulatada, vaid käskis paavsti käest luba küsida.
Noor mõisnik läkitas paavstile suured kingitused ja sai loa. Ilma aja viitmata saatis ta nüüd ümberkaudsetele mõisnikele sõnumid ja palus neid pulma. Niisama kutsus peigmees kokku talurahva noormehi ja neidusid, kellele ta lossiõue peal toreda söömaaja tahtis anda. Kui need pulmapäeval pulma tahtsid minna, tuli lossimäel hall vanamees vastu, kes käskis neil koju tagasi minna. Vanamehe nägu oli nii tõsine, et keegi ei julgenud vastu panna, vaid igaüks pööras kärmesti ümber. Saksu seevastu kogunes pulmatuba otsani täis.
Kui preester pidi laulatust alustama, astus peigmehe onu peigmehe ette ja manitses teda südamest, et ta õde enesega mitte laulatada ei laseks. Peigmees naeris aga onu manitsuste üle ja ütles enesel paavsti loa taskus olevat. Nähes, et peigmees oma ettevõttes kindlaks jääb, hüüdis onu: "Et võtke siis hukatus vastu, kui teie hukatust otsite!" Seda üteldes ruttas ta õue, hüppas hobuse selga ja kihutas oma teed.
Kui onu teisel päeval pulmamajja tagasi läks, ei näinud ta enam kuskil mäge, mille otsas tore loss oli seisnud. Mäe ja lossi asemel lainetas talle vastu suur järv, mille põhjast sügavalt vee seest veel lossi torniotsad paistsid. Loss oli maa põhja vajunud ja tema asemele järv asunud. Järv ise kannab sestsaadik Valgjärve ehk Koorküla järve nime.
J. M. Eisen. Esivanemate varandus. Sinisukk, 2000
|
|
