 |
Porkuni-Lemküla järvestik on Lääne-Viru maakonnas, Pandivere kõrgustikul, Porkunist kuni 5 km põhja poole ulatuv, üldjoontes põhja-lõunasuunaline järvedeahel. Lõuna poolt lugedes on selle aheliku tähtsamad lülid Porkuni järv, Piisupi järv, Sahkjärv, Ratasjärv, Võhmetu järv, Mardihansu järv, Kannukse soon, Lemküla järv ja Süsijärv; peale nende on ahelas veel mitmeid väiksemaid järvekesi. Kõik järved peale Porkuni järve on ajutised - täituvad kevadel karstivetest ja kuivavad suve teisel poolel. Järved asetsevad kahel pool Porkuni vallseljakute ahelat Porkuni-Neeruti oosistiku lõunaosas. Need vallseljakud on moodustunud vana oru kohale ja nende suhteline kõrgus on paiguti kuni 25 m. Järvede nõod on madalad, orienteeritud enamasti põhja-lõuna, osalt ka loode-kagu suunas (Porkuni järv), moodustades kahel pool vallseljakute ahelat madalad orud; idapoolset nendest nimetatakse Taanioruks.
Võhmetu järv on ajutistest järvedest kõige suurem (pikkus 0,7 km, pindala ligikaudu 10 ha). Asub Porkunist 4 km põhjaloode pool, oosistiku idaküljel. Järve valdav sügavus on 1,5 m, suurim sügavus 2,2 m; kõige sügavam on järve põhjaots. Võhmetu järvest loode-, põhja ja kirde pool on mitmeid teisi ajutisi järvi, suuremad nende hulgas on Mardihansu ehk Äiajärv, Kannukse soon ja Kukejärv. Võhmetu järve kaldad ja põhi on kõvad, põhja katab lubjarikas kõnts, leidub allikaauke.
Umbjärv, mis toitub põhiliselt karstivetest. Vesi on ere-rohekaskollane ja põhjani läbipaistev, kevadel kaetud männi õietolmu kihiga. Arvatavasti seguneb ja soojeneb vesi täielikult.
Järve taimestik oli 1967. a. üsna vähene, kuid küllaltki huvitava koosseisuga. Fütoplanktonit on vähe, zooplanktonit on kevadsuvel palju, kusjuures harukordselt palju (5) leidub hormikuliste liike (tavaliselt on järves 1-2 liiki, harva rohkem). Hormikuliste seas esineb meil väga haruldast sega-aerikut, mille tavalised elupaigad on polaaraladel. Üllatav on ka raba-jämekoodiku esinemine; esineb saledat pärisaerikut, liht-pärisaerikut ja hiidaerikut. Suveks sega-aerik kaob, planktonisse ilmub rohkesti vesikirbulisi. Põhjaloomastik on vähene, kuid liigirikas. Rohkesti esineb limuseid, eriti rohkesti keraskarpi, sootigu ja keeristigu.
Kalu järves ei ole. Veelindudest võib järvel näha hallpõsk-pütti.
Haruldase ökosüsteemina on järv eriti suure teadusliku tähtsusega. Väga väärtuslik on ta ka maastikuelemendina ja kohalike elanike puhke- ja supluskohana.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
|
|
