 |
Kolmest järvest (Pikkjärv, Linajärv, Nabudi järv) koosnev järvestik Lääne-Viru maakonnas, Kõrvemaa kirdenurgas, Lahemaa Rahvuspargi territooriumil Viitnast lõuna pool. Järved asuvad Ohepalu-Viitna oosistiku põhjaosas mandrijää servakuhjatiste ala, nn. Viitna Järvemägedes, mis kujutavad endast mõhnastikku, osalt ka vallseljakut.
Viitna Pikkjärv on põhja-lõuna suunas piklik järv Viitna asulast umbes 1 km lõuna pool. Järve pindala on 16,3 ha, suurim sügavus 1972. a. koos lendmudaga 7,0 m, loodiga kompamisel 5,7 m (sellestki oli puhast vett tegelikult 5 m ümber). kaldajoon on keskmisel määral liigendatud. Järve on neli saart. Pikkjärve piirab lääne poolt 10-20 m kõrgune vallseljak. ida pool järve kerkivad mõhnad. Okasmetsaga kaetud kaldad on liivased või kruusased ning enamasti järsult tõusvad. Järve loodenurgal asub vetelpäästejaama ehitis, põhjakaldal võrdlemisi laialdane liivarand. Kaldavööde on kõikjal liivane, sügavamal katab põhja kuni 3,1 m paksune sapropeelikiht.
Umbjärv. Järve vesi on heleroheline kuni kollakasroheline, kogu aasta üsna suure läbipaistvusega (2,5-4,9 m), suvel on vesi hästi segunev ja peaaegu täielikult kihistumata. Hapnikusisaldus on kogu aasta rahuldav.
Taimestikku oli 1972. a. keskmisel hulgal, taimeliike vähe (15). Kõige rohkem oli veesisest taimestikku, sealhulgas eriti kahte taimharuldust - järv-lahnarohtu ja vesilobeeliat. Veepeeglil domineerisid vesi-kirburohi, vesiroos ja haruldane lamedalehine jõgitakjas. Varem leitud haruldast muda-lahnarohtu pole enam täheldatud.
Fütoplanktonit on suhteliselt vähe, kuid esineb väga haruldasi vetikaid. Zooplanktonit on keskmisel hulgal; leidub küürikut ja võrdlemisi haruldast hiidlondikut. Keskmise ohtrusega põhjaloomastik sisaldab haruldast väheharjasussi.
Kalastikus domineerib pisike ahven, leidub haugi, üksikuid ilusaid suuri särgi, linaskit, kokre ja lutsu.
Järv on juba ammu olnud ümbruskonna elanikele koosviibimiskohaks. Põhjakaldal on olnud kõlakoda, tantsuplats ja külakiik.
Viitna Pikkjärv on tähelepanu leidnud ka Eesti folklooris. Järve peetakse Kalevipoja vähkremisasemeks, aga ka sügavaks ja pühaks veekoguks. Keskajal olevat järve lähedal olnud kabel, mis jumalateenistuse ajal koos rahvaga maa alla vajunud, sest vetejumal ei olevat ristiusku sallinud. teise variandi järgi põhjustanud katastroofi seitsme tibuga kana pääsemine kabelisse.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
|
|
