 |
Väike, kuid tugev keskaegne tulirelvadele kohandatud piirilinnus Narva jõe vasakkaldal, Trooja oja jõkke suubumise kohal, umbes 1 km Peipsi järvest allpool, veeteid kontrollivas olulises punktis. Koosneb kahest ehitusjärgust - ühetiivalisest majalinnusest ja tulirelvadele kohandatud laagerkastellist. Algsel kujul on säilinud osa majalinnuse müüre ning vähemaid katkeid laagerkastelli ümartornidest ja müüridest. Kuulus Liivi ordule. Ordumeister G. v. Herike poolt 1349. a. rajatud linnuse hävitasid venelased üsna pea. Taastamine algas alles 1427. a., valmiskujul eksisteeris hiljemalt 1442. Kannatas tugevasti Liivi sõjas. Korrastati 17. sajandi algul. Lõplikult hävis arvatavasti 17/18. saj. vahetusel, sest Põhjasõja ajal teda enam ei mainita.
Vanema ühetiivalise majalinnuse pikkus oli 22,5 m ja laius 14,7 m. Korruse pindalalt (354 ruutmeetrit) on võrreldav Angerja linnusega. Väike oli ka Vasknarva diagonaaltornidega laagerkastell (mõõtmed 75,5 x 32,5 m, pindala 1337 ruutmeetrit; vrd. Laiuse 6300 ruutmeetrit). Ajastule iseloomuliku pikliku elutorni korrus oli vaheseinaga kaheks jaotatud. Hoonel on paksud (2,6 - 3 m) paekivist müürid. Peakorruse suured aknad eeldasid põhikaitsena veel täiendavat kivist ringmüüri.
Hilisem laagerkastell on ümarate diagonaaltornidega linnuse tüüpi, mis järgnes nelja torniga linnustele 15. sajandi teisel veerandil. Loode- ja kagunurgal paiknenud tornide läbimõõt oli 12 - 12,5 m.
K. Aluve
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
