05:42 esmaspäev, 25.09.2017
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
ArhitektuurimälestisedLinnused
Kuressaare linnus
Aadress:
Kirjeldus

Keskajal ehitati Saaremaale neli kivilinnust. 1222. a. taanlaste ehitatud linnuse piirasid saarlased ja läänlased pärast vaenlase peajõudude lahkumist ümber ja sundisid kiviheitemasinaid kasutades alistuma. Vihased saarlased lõhkusid linnuse nii põhjalikult maatasa, et selle asukohta ei ole tänaseni õnnestunud leida. Jüriöö ülestõusus purustatud tornlinnuse järglasena püstitatud Maasilinna on 1576. aastast varemeis. Ainsana on püsima jäänud Kuressaare kindluse tuumikuks olev linnus - ainuke terviklikult säilinu Baltimaade umbes poolesaja keskaegse linnuse seas.
Tõenäoliselt oli praeguse Kuressaare linnuse kohal juba 11. sajandil saarlaste puidust kaitseehitisi - asus ju siin soodne sadamakoht. Praegusest linnusest on leitud talaotsi, mis on tahutud 11. sajandi keskpaiku langetatud puidust. Linnust põhjalikult uurinud arhitektuuriajaloolase K. Aluve arvates rajati vanim kivilinnus siia Saare-Lääne piiskopi Saaremaa-kantsina oletatavasti 1260. aastate esimesel poolel, enam-vähem üheaegselt Pöide ordulinnusega. Linnuse pearajatiseks oli viiekorruseline 29 m kõrgune vahitorn, mis asub praeguse linnuse idanurgas. Pika Hermanni nime all tuntud tornil puudus keskajal katus, seda asendas sakmelise rinnatisega platvormkorrus, millelt oli hea lahingut juhtida ja vahti pidada. Torn oli ümbritsetud ristkülikulise keskmiselt 2 m paksuse kaitsemüüriga, mille külgede pikkus oli 87 x 67 m. (Müüri jäänused on vaadeldavad konvendihoone lõunanurga lähedal.) Seega oli Kuressaares 13. sajandil tegemist kastell-linnusega. Tänaseni säilinud konvendihoone ehitamisel ligi sajand hiljem lülitati Pikk Hermann selle koosseisu. Esimese katuse sai torn 16. sajandi keskel, praeguse 1977. a.
14. sajandi teisel veerandil tekkis piiskopil vajadus alalise peatuspaiga ja võimsama linnuse järele Saaremaal. Kuressaare konvendihoone ehitustööd algasid oletatavasti pärast piiskop Hermann II Osnabrüggi ametisseastumist 1338. a. Töö katkestas Jüriöö ülestõus. Ehitus lõpetati ilmselt 1380. a. paiku, võib-olla ka hiljem. Ehitusmaterjalina kasutati siingi hästitöödeldavat dolomiiti.
Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur johtus tema funktsioonist: olla teatud piirkonna administratiivseks keskuseks, võimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist ja pakkuda sellele kindlat kaitset ülestõusu- või sõjaohu korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus; ainuke tugevasti kindlustatud sissepääs viib neljast hoonetiivast ümbritsetud sisehoovile. Kuressaare konvendihoone on hilisgooti kindlusarhitektuuri suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mõjule.
Konvendihoone külje pikkus on 43 m, põhjanurgas kõrguva võimsa kaitsetorni praegune kõrgus ligi 37 m. Algselt asus müüridel sakmelise rinnatisega kaitsekäik, mis ümbritses kogu hoonet. Seda mööda saadi hõlpsasti liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tõrjudes. Kaitsekäik likvideeriti uue katuse rajamisega 18.-19. sajandil. Praegu on see katustamata galerii ja algne katus taastatud.
Kolmekorruselistest hoonetiibadest ümbritsetud sisuõu on samuti peaaegu ruudukujuline. Õueakende raidraamistik on taastatud 20. sajandi algul keskaegse eeskujul. Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis- ja abiruumid, kagutiivas köögid ning nende kõrvalruumid, sealhulgas õllepruulimistöökoda ja mantelkorstnaga kolderuum, samuti kaev. Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed kuumõhukütteseadmed - hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide soojendamiseks. Korkidega suletavaid kütteavasid võime restaureeritud kujul näha linnuse peasaali põrandas.
Suurejooneliselt on välja ehitatud linnuse peakorrus, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid. Kuressaare konvendihoone arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Kui kõikjal mujal on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuiks jagatud, siis Kuressaare esindusruumides on piirdutud võlviroiete kasutamisega. See loob avaruse, ruumiterviklikkuse, ülevuse tunde, suhteliselt madaladki ruumid jätavad õhulise ja suursuguse mulje.
Pidurefektoorium (söögisaal) on kahevõlviline viie võlvik pikkune saal. Ristvõlve, mis on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, kannavad neli kaheksatahulist sammast. Loodepoolseim travee on ülejäänutest siiski vööndkaarega eraldatud - ilmselt kavandati ruum esialgu lühemana. Linnuse pearuumi tuntakse ka kapiitlisaalina. On teada, et nii mõnigi piiskop eelistas Kuressaaret residentsina piiskopkonna pealinnale Haapsalule. Võimalik, et sellistel perioodidel kasutati saali ka feodaalriigikese "valitsuse" - 12 toomhärrast (kõrgemast vaimulikust) koosneva kapiitli istungite läbiviimise kohana.
Peasaali kõrval paikneb linnuse kõrgeim ruum - kabel. Ruudukujulise põhiplaaniga ruumi keskel toetab võlve sihvakas ligi 5 m kõrgune kaheksatahuline piilar. kabeli edelaseinas on suur ja kaguseinas väike sakramendiorv. Mõlemad on rikkalikult kaunistatud: konsoolidele toetuvad fiaalidega (saleda tornikese taoline kaunistus) rippsambad, nende vahel paikneb gooti krabidega (lillede ja lehtede kuju järeleaimav ehismotiiv) ehisviil, suuremal niśil lisaks kolmnurkadesse paigutatud kolmiksiirud. Loodeseina on müüritud kolm Lüübeki meistrile Reynkenile omistatavat madalreljeefset vapitahvlit: piiskopkonna, piiskop Johannes III Orgase (1419-1515) ja Johannes IV Kieveli (1515-1527) vapp. Kabelis on säilinud algne altarilaud; rõdutaoline kantsel kirdeseinas on hilisemat päritolu.
Kuna tegemist on hilisgooti stiiliperioodi kuuluva ehitisega, ei näe me kusagil Saaremaa kirikuid kaunistavat taimornamenti; rangelt ainuvalitsev on raiddekoori abstraktne, geomeetriline vorm. Raiddetaile vaadeldes jõuame Kuressaare linnuse teise olulise arhitektuurse iseärasuseni. Nimelt on kõigi võlviroiete, portaalide, ukse- ja aknaraamistuste, piilarite talumite ja jalamite, võlvikonsoolide, sakramendiorvade ja isegi väliskarniisi profileeringud tugevalt nõgusad, konkaavsed; teiste Eesti ehitusmälestiste arhitektuuris domineerivad tasapinnalised või ümarad vormid. Konkaavse arhitektuuri hälliks peetakse 13. sajandi teise poole Austriat. Ilmselt on Kuressaares töötanud meistrid tulnud Austriast cõi sealsete meistrite mõjupiirkonnast Kesk-Euroopas. Kuressaare meisterkonna mõjutusi (või isegi tööd) on omakorda leitud Tallinna raekoja ja Padise kloostri aehitektuuris ning Kaarma, Kihelkonna ja Muhu kiriku niśśide kujunduses. Kunstiajaloolane V. Raam on tõestanud, et Kuressaare meistrite kätetööks Saaremaal on Valjala kiriku koorilõpmik. Kujunduslike detailide kõrval on erakordselt viimistletud tehniline teostus: meed on peaaegu ainsad keskaegsed hooned Vana-Liivimaal, mis on ehitatud puhtalt töödeldud kiviplokkidest.
Linnuse loodetiivas paiknevad piiskopi eluruumid on kaetud lihtsate servjoonvõlvidega. Kas ruumide väiksema tähtsuse ja teise funktsiooni tõttu või rahapuudusel on siin jätkatud võlvimist lihtsustatud kujul. Eluruumides ja enamikus keldritest on teravmeelselt lahendatud piilarite jalamite ja talumite probleem. Traditsiooniliste baaside ja kapiteelide asemel on sambad kaunistatud väljalõigete abil, millega on moodustatud kolmnurkse püramiidi kujulised detailid ("ninad"). Eestis esineb midagi taolist vaid Tallinna raekojas.
Osa piiskopi "magamistoast" on massiivsete seintega eraldatud omapäraseks akendeta kambriks (alkooviks), mida sai seestpoolt kindlalt sulgeda. Ilmselt oli kivilavatsiga varustatud ruum piiskopi erala.
Lihtsamalt on kujundatud ka kabeli kõrval paiknev väike söögisaal ning kagu- ja kirdetiiva dormitooriumid (magamisruumid). Viimases näeme 1976. a. restaureeritud originaalpiitadega kaminat ning Pika Hermanni torni ümbritsevasse śahti avanevat ust. Linnuse vanimat osa juurdeehitatud põhiosast kogu hoone kõrguses eraldav paari meetri laiune sügavik jäeti siia arvatavasti kahel põhjusel. Pika Hermanni torni ainuke sissepääs asus 9 m kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühendatud ainult silla kaudu. Keskajal oletatavasti kasutusel olnud tõstesild muutis torni vaenlase linnusesse tungimise korral viimseks redupaigaks. Teiseks kasutati śahti, nn. lõviauku käimlana: magamistubadest avanevad käigud lõppesid śahti kohal eenduvate danskeritega, mida kasutati väljakäikudena.
Konvendihoone peakorruse ruume ühendab omavahel sisehoovi ümbritsev galerii, nn. ristikäik. Võlvkäigu edela- ja loodetiivas on säilinud alsed kaunid profileeritud roietega ristvõlvid, mis omapärastena algavad otse seinapinnalt. Kagutiivas on algsed võlvid hävinud; 1806. a. asendati need lihtsate tellistest servjoonvõlvidega. Ristikäigust pidurefektooriumi viib esinduslik talumvööta astmesportaal, mille palestik on rikkalikult profileeritud. Saaremaa aadlike reljeefsed dolomiidist vapid seintel on valmistatud 20. sajandi alguses.
Palklagedega kaetud ülakorrus on ajahamba käes ümberehituste tõttu enam kannatada saanud. Keskajal asusid seal nähtavasti teenindava personali ja kaitsemeeskonna ruumid, praegu koduloomuuseumi alaline ekspositsioon. Kuressaare linnuse kaitsetorn (Sturvolt) on koos võlvitud keldriga 7-korruseline. Torni peakorruseks oli viies, kust ukseavad viisid linnust ümbritsevale kaitsekäigule. Sellel korrusel on säilinud kaks lihtsalt kujundatud kaminat.
Kuressaare linnuse kolmandaks ehitusjärguks oli uue eelringmüüri ehitamine 14. sajandi lõpus - 15. sajandi alguses. Võimas 625 m pikkune poolesaja laskeavaga müür pidi pakkuma kaitset pidevalt täiustunud tulirelvade vastu. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavatises säilinud tänaseni. 15. sajandi keskel ringmüüri kõrgendati ning rajati võimsad suurtükitornid. Põhjabastionil paikev 1969.-73. a. restaureeritud Suurtükitorn ehitati arvatavasti 1470. aastail.
1559. a. müüs piiskop Johannes V. Münchhausen oma valdused Saare- ja Kuramaal taanlastele. 17. sajandi alguses mindi seoses suurtükkide tulejõu suurenemisega keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindlusteks. 17. sajandi esimesel poolel moderniseeriti ka Kuressaare kindlustussüsteem. Vana eelringmüüri ära kasutades rajati paksud muldvallid ja bastionid (nurgakindlustused), mis ümbritseti umbes 30 m laiuse mereveest täituva vallikraaviga.
Vastavalt 1645. a. sõlmitud Brömsebro rahulepingule läks Saaremaa Rootsi valdusse. 1684. a. otsustasid rootslased Kuressaare kindluse järjekordselt moderniseerida. Prantsuse fortifikatsiooniinseneride ideede põhjal koostasid E. Dahlberg ja P. Essen projekti, mille järgi ehitati uued, tugevad, tänapäevani säilinud bastionid ning rajati raveliinid (eelkindlustused). Tööd katkesid 1706. a.
Enamik umbes viiekümnest Eesti alal paiknenud keskaegsest kivilinnusest purustati täielikult või osaliselt 16. - 18. sajandi sõdades. Kuressaare kants jäi kuni Põhjasõjani lahingutegevusest kõrvale. 15. septembril 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanu osutamata Vene vägedele üle. Järgmisel kevadel lahkusid Vene väed saarelt. Õhiti bastionide tiivad, Suurtükitorn, osa konvendihoone ülakorruse võlve. Seejärel jäi konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hooleks. 17. sajandi teise poole - 19. sajandi alguse remontide käigus ehitati sellele küll uus katus, kuid 1783. a. kustutati konvendihoone kindlustuste nimekirjast.
bastionid ja kurtiinid (vallid) moderniseeriti 18. sajandi lõpus veel kord. Suurendati tugimüüride paksust ja neid vooderdati uuesti puhtalt tahutud dolomiitplokkidega. Aastail 1788-93 ehitati kindluse hoovile varasemate majade müüre osaliselt ära kasutades rida klassitsistlikke hooneid: peavahihoone, komandandi maja, kasarmud.
1835. a. müüdi kogu linnus-kindlus 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale ja kustutati järgmisel aastal lõplikult Venemaa kindlustuste nimekirjast. 19. sajandil kasutati konvendihoone ruume ladudena, aidana, pangaruumidena, vaeste töömajana, kirikuna. 1861. a. rajati kindluse ümbrusse linnapark, mis nüüd on kujunenud üheks ilusamaks Eestis. Seejuures tähistati kunagise linnakiriku ja kalmistu asukoht lihtsa lubjakivist monumendiga, mida kaunistavad vanad hauaplaadid.
Aastail 1904-12 remonditi konvendihoone ning kohandati rüütelkonna kantselei- ja esindusruumideks. Muu hulgas ehitati uuesti üles varem lagunemise tõttu lammutatud kaitsetorni ülemised korrused, muudeti uste asukohti, suurendati aknaud, anti ruumidele tolleaegsele maitsele vastav ilme.
Täiesti uus etapp Kuressaare linnus-kindluse ajaloos algas 1968. a. Põhjalikel teaduslikel uuringuil baseeruvad restaureerimistööd toimusid K. Aluve projekti järgi. Tööde eesmärgiks oli anda konvendihoonele põhiliselt keskaegne ilme ja teha võimalikuks selle tänapäevane kasutamine, eelkindlustused aga eksponeerida kui suurepärane näide kindlusarhitektuuri arengust 14. - 18. sajandil. Lisaks esteetilisele elamusele, mille annab Kuressaare linnuse arhitektuuri stiilsus, väljapeetus ja karm suurejooneline ilu, võib linnuse külastaja saada mitmekügseid ajalooteadmisi, saavutada vahetuma kontakti minevikuga, tunda keskaja hõngu. Igal aastal külastab linnust ja selle ruumides paiknevat 1865. a. asutatud Saaremaa Koduloomuuseumi palju huvilisi.
Olavi Pesti, Külli Rikas. Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised. Tln., 1983

Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee