 |
Historitsistliku arhitektuuri silmapaistev näide.
Peahoone ehitas 1866-73 nimekas kunstnik, akadeemik Carl Timoleon v. Neff. Siseviimistlus tehti 1871. a. ja 1877. a. Hoone kavandamisel osalesid C. T. v. Neffi kõrval mitmed Peterburi arhitektid: A. P. Brüllov, L. Bohnstedt, D. Grimm, O. P. Hippius jt. Hoone neorenessanssvormid ja mõned kujundusvõtted viitavad L. Bohnstedti loomingu ülekaalule. Peahoone on kivist, kahekorruseline, kõrgel soklil. Domineerib tugevalt rõhutatud ja lodzana lahendatud keskrisaliit, mille kolm ümarkaart toetuvad karüatiididele. Samasugune on suurte kaarakendega tagakülg. Põhiplaan ebareeglipärane: vestibüül idaotsas, mitte hoone rõhutatud keskosas, saal on aga tavapäraselt peakorruse keskel. Interjöörikujundus on rikkalik. Vestibüülis helehallist marmorist monumentaalne peatrepp (tsaar Aleksander II kingitus), terrazzopõrand, seintel Pompeij-laadis maalingud (rest. H. Käär (1907) ja 1965), laes servjoonvõlvid. Ümarnurklaega saalis rikkaliku kujundusega hall-valge marmorkamin, kaks valget kahhelahju, uste kohal lünetimaalid (C. T. v. Neffi enda töö). Paljude ruumide värvikirevad seinad maalis kunstnikust poeg Heinrich 1877. a.
Mõisahoone restaureeriti 1987-94 (sisekuj. L. Pärtelpoeg). Praegu asub hoones kool.
Peahoonega samaaegselt rajati ka tiikidega park ja enamik kõrvalhooneid; kaheastmeline kellatorn 1872. a., suur aiavärav ja piirdemüür 1873. a.
Mõisahoonel oli rikkalik kunstivarade kogu (enamik EKM-is). Pargis kirjanik E. Vilde monument (F. Sannamees, 1965).
Marta Männisalu
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
