 |
Peamiselt 19. sajandi lõpul ehitatud ansambel, milles praegu asub Inju lastekodu.
Kogukas itaaliapärane palazzotaoline peahoone (valmis 1894) on neorenessanss-stiili paremaid näiteid mõisates. Hoonet iseloomustab soliidne vormi- ja materjalikäsitlus. Seinad on laotud puhtalttahutud kollasetoonilistest paekivikvaadritest. Esifassaadi keskel on kolme kõrge avaga kaaristu, sellest vasemal kõrgem kahekorruseline, paremal madalam risaliit, tagafassaadil avar lahtine veranda. Kujunduses on oluline osa laiadel räästa- ja vahekarniisidel, aknaid vormivail kaarfrontoonidel. Üldist massiivsust rõhutavad neljatahulised dekoratiivsed tulbad katuse nurkadel.
Ruumikavatise keskmes on suhteliselt pikk ja kitsas vestibüül, nille ühes otsas on trepp. Saal paikneb pargi pool. valdavalt neorenessanslik interjöörikujundus on säilinud suhteliselt terviklikult (mitmes ruumis ornamentaalsed laemaalingud, kassettpaneelid jne).
Kõrvalhoonetest enamik paikneb kompaktse rühmana ansambli kirdepiiril. Säilinuist olulisemad on kahekorruseline valitsejamaja, ait-kuivati ning pikk laudahoone (kõik 19. sajandi IV veerand).
Peahoonet ümbritseb heatasemelises vabakujunduses park (arh. W. v. Engelhardt, 4,8 ha), mõisasüdamest ida pool paikneb parkmets (11,4 ha).
Ants Hein
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
