 |
Tuudorstiilis hilisjuugendlik ansambel, mis on kujunenud keskaegse vasallilinnuse juurde. Asub paeplatoo serval mere ääres. 18. sajandi teisel poolel linnuse varemetele ehitatud varaklassitsistlik kahekorruseline härrastemaja hävis tulekahjus 1910. a. Uus, vanast põhja poole rajatud peahoone valmis N. v. Stackelbergi ajal 1913. a. jõulise fassaadiga kolmekorruseline, murdkelpkatusega, igalt nurgalt eenduva neljakandilise sakmelise torniga hoone on inspireeritud gootikast. Üksnes kitsaste akende jaotus on juugendlik. Välisviimistluses on kasutatud tumedaid graniitplokke imiteerivaid tsementplaate. Esifassaadi kesktelge rõhutab astmikviiluga risaliit. Tagafassaadi keskel olevasse avarasse kinnisesse verandasse juhib graniitpurust valatud barokse balustraadiga kõrge paraadtrepp.
Siseplaneeringus valitseb II ja III korrust läbiv pidulik hall, mille taha hoone põhjaküljele on reastatud saalid salongidega. Esindusruumide roosivanikute, lille-, loorberipärhadega jms. kombineeritud kõrgekvaliteetses stukkdekooris kajastub juugendstiili maitsele allutatud klassitsistlik ja renessanslik laad. Hallis ja ühes läänepoolses salongis on säilinud neorenessanss-stiilis graniitkamin vapikilbi ja tekstiga OMNIA CUN CONSILIO.
Härrastemaja ümbritseb 10 ha suurune park, mille idaosas on tiik väikese saarega, lääneosas jääkelder. Ansambli ülejäänud hoonestus (18/19. sajandi vahetusel 13 ehitist) on hajali pargitaguse ala lõuna- ja lääneosas. Vaid viinaköök asetseb paejärsaku all peahoonest loode pool. Enamik neist pärineb 19. / 20. sajandi vahetusest, laudad uuendati pärast tulekahju 1921. a.
M. Männisalu
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
