 |
Aa mõis on vanimaid esinduslikke mõisaansambleid põhjarannikul. Mõis rajati 15. sajandil; enne Liivi sõda oli Narva foogtile alluva orduametkonna keskus. 1630. aastaist kuulus Wangersheimidele, 1889. aastast kuni võõrandamiseni 1919. a. oli Grünevaldtide käsutuses.
Peahoone vanem osa (1696-98, ehitusmeister P. Jonnas) on palladionistliku ilmega barokkloss, nagu neid hakkas Eestis tekkima 17. sajandi esimesel poolel (sarnase üldlahendusega on Maardu ja Palmse mõisa peahoone): kahekorruseline, kõrge sokli ja kelpkatusega kiviehitis. Esifassaadil on kaks külgrisaliiti ja nende vahel terrass, tagaküljel tugevalt eenduv keskrisaliit. Põhjasõjas mõis põletati nii 1700 kui 1703, kuid taastati 1720-30.-nail aastail (peahoone 1723. a. paiku). 18. sajandi lõpus kujundati peahoone ümber (ehitusmeister Chr. Walther): esifassaadi taanduv keskosa ehitati kinni, külgedele lisati ühekorruselised tiivad. Samast ajast on pärit ka voluutfrontoon esifassaadi keskel ja varaklassitsistlik välisuks. Esifassaadi keskel ja idatiival, samuti tagafassaadil paiknevad historitsistliku nikerddekooriga rõdud pärinevad 19. sajandi teisest poolest.
Interjööridest on säilinud vaid üksikuid barokseid puitdetaile.
Suurem rühm kõrvalhooneid paikneb esiväljaku lääneküljel. Tähelepanu väärib tallihoone (19. saj.).
Park (6,5 ha) peahoone ees on vabaplaneeringuline; peahoone taga klindiastangul on regulaarne terrassaed. Klindiveerel pargi lääneosas on varaklassitsistlik kuppelkatuse ja paariti asetsevate pilastritega kujundatud kaheksanurkne kabel (18. saj. IV veerand, restaureeritud 1987-88, arh. Ü. Saar). Klindi all on kolm ümmargust tiiki.
Alates 1924. aastast on mõisas hooldekodu, mille tarbeks 1977-81 püstitati peahoonele suur juurdeehitis - vana hoone lääneküljega galerii abil liituv kolmekorruseline karkasshoone (arh. A. Raid).
A. Hein
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
