Ehituskunstiliselt huvitavamaid mõisaansambleid Järvamaal. Asub väikesel mäerinnakul Paide-Türi maantee vahetus läheduses. Alates rajamisest 17. sajandi I veerandil kuulus üle 150 aasta Fersenitele. 18. sajandi III veerandi lõpus ehitati varasema puithoonestuse asemele barokne mõisasüda. 18. sajandi lõpus omandas mõisa vene õukonnaga tihedalt seotud sõjaväelaste ja diplomaatide v. Osten-Sackeni perekond, mille järel mitmed hooned (s. h. härrastemaja) klassitsismi printsiipidel ümber ehitati.
Domineerival kohal ansamblis on kahekorruseline kõrge kelpkatusega peahoone. Esifassaadi ilmestavad 19. sajandi I veerandist pärinevad sammasportikus ja kolmnurkfrontoonidega otsrisaliidid. Siseplaneering esindab barokilt varaklassitsismile ülemineku perioodi. Suhteliselt madala võlvitud soklikorruse kohal on kõrgem ning valgusrikkam esinduskorrus. Avar vestibüül keskteljel on kujundatud grotilaadse kahevõlvikulise ruumina. 18. sajandi sisekujundusest on säilinud puidust teenijatrepp läänetiivas. Saal jt. esindusruumid on kujundatud klassitsistlikke stukk-karniiside ja laerosettidega. Tisleritöö - siseuksed ja peatrepp - kuuluvad 19. sajandi teise poole neogootikasse.
18. sajandist pärinevad ning kompaktse ansamblituumiku moodustanud kõrvalhooned on tänaseks enamasti hävinud.
Peahoone ees on ringikujuline muruväljak, kuhu naabruses asuvalt maanteelt suundub pargi peaallee. Peahoone taga asunud algselt terrassidena kavandatud kiirtekujulise teedevõrguga barokkaed on 19. sajandil koos ülejäänud ansamblisse kuuluva haljastusega muutunud vabakujunduslikuks.
Algselt oli kogu ansambli keskne osa ümbritsetud paekivimüüriga.
J. Maiste
Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
