 |
Põhja-Eesti suurejoonelisemaid barokkansambleid. Varasem hoonestus hävis Põhjasõjas 1700. a. Hoonete taastamist algatas G. L. v. Wrangel umbes 1750. a.
1764. a. hakati ehitama härrastemaja, mille kavandas J. P. Dürschmidt, kes ehitas teisteski Põhja-Eesti mõisates (näit. Roelas). Müüritöid juhtis J. C. Kolbe. 1767. a. valminud hoone on kõrge kelpkatusega, fassaade liigendavad tumeda söekrohvi taustal erkvalged liseenid, ehistahvlid ja krohvraamistused. Keskrisaliidi kolmnurkfrontoonil orvandis ehitusisanda C. L. v. W. ja tema väimehe C. L. v. Breverni vapid (stukimeister J. Schultz). Välisuks fassaadi keskel laias krohvpiirdes oma looklevate profileeringute ja aźuursete sepistega on meisterlikumaid Eestis (tisler Wagener, sepp F. Pfau). Barokile iseloomulikult on soklikorrus võlvitud. Vestibüüli kujundust muudeti mõnevõrra 1920.-ndail aastail. Anfilaadsüsteemis esindusruumid asuvad teisel korrusel. Eripäraselt on kogu hoone laiust läbiv pidusaal paigutatud lõunaotsa (sama Sargvere mõisas, 1765). Saali seinu liigendavad paarispilastrid, peegellage kaunistab rokokoolik akantusväät orvandimotiividega. Naaberruumide stukklaed on geomeetrilise mustriga (rombid, rõngad jne.). Laiade profileeritud piirliistudega tahveluksed enamikus ruumides, samalaadsed lambriid ja aknapõskede luuktahvlid kuuluvad kõik algsesse interjöörikujundusse.
Härrastemaja ümbritses kõrge kivimüüri ning kaarväravatega telgsümmeetriline barokkansambel. Härrastemajast kahele poole jäävad aedniku- ja valitsejamaja. 19. sajandi ansamblis olnud mitmekümnest hoonest on enamik ümber ehitatud, varemeis või hävinud (ka kivisild).
M. Männisalu
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
