 |
Aäsmäe mõis on stiilne, põhiosas 18. sajandi lõpust pärinev ansambel. 1770.-aastatel ehitatud peahoone on varaklassitsismi silmapaistvamaid näiteid Eestis.
See on kahekorruseline, esifassaadil kolme väheeenduva risaliidiga. Kesktelg rõhutatud segmentaarsete akende ja kolmnurkfrontooniga, mille harja algselt kroonis krateer. Algne kõrge S-kivist kelpkatus sepistatud veesülititega on hävinud. Dekoorvalged liseenid, ehistahvlid, karniisid ja krohvraamistus kerkis erksalt esile algsel puusöega sinakashalliks muudetud krohvipinnal. Efektne on unikaalse nikerdprossidest valgmikuga meisterliku töötlusega barokne peauks (praegu asendatud koopiaga).
Siseplaneeringus range telgsümmeetria; allkorruse võlvitud ruumide asetus ja anfilaadsus kordub teisel korrusel, nelja otsmist ruumi eraldab vahekoridor. Eriti pidulik on vestibüül, kus kahelt küljelt tõusev azuurse rinnatisega paraadtrepp koondub kahele joonia sambale toetatud murdviilulisele antiikvaasi ja draperiiga kaunistatud podestile peaukse vastas.
Teisel korrusel on aia poole avanevate akendega saal. Selle seinad on kujundatud zopf-stiilile iseloomulikult küpspunaste kunstmarmortahvlite ja sõja- ning jahitrofeesid sümboliseeriva stukkdekooriga. Uste kohal on putostseenidega suprapordid. Tiheda ornamentikaga lagi hävis tulekahjus 1950-ndatel aastatel. Rokokoopärase nikerdusega tahveluksed, samuti aknanisshides sujuvkaarselt laienev lambrii esinevad lihtsamate variantidena enamikes ruumides. Sisekujunduselt meenutab hoone Saue, Roosna-Alliku ja Rägavere mõisat, mõnevõrra ka Toompea lossi Valge saali algkujundust. Välisviimistluses on ühisjooni Virumaa Maidla mõisaga (arh. Dürschmidt).
Kõrvalhooned on reastatud esiväljaku külgedele, enamasti tunduvalt ümber ehitatud või hävinud. Ühe hoone seinal oli teksti ja ornamendiribaga metallist signaalkell (1770?). Väike vabakujuline park on hävinud.
Marta Männisalu
Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
|
|
