 |
Maardu mõis on varasemaid esinduslikke mõisaansambleid Tallinna ümbruses. Hoonestati põhiliselt pärast siirdumist kindralmajor Fabian v. Ferseni valdusse 1663, rekonstrueeriti kindral H. J. Bohni omanduses 1730. aastail. 18. sajandi keskpaigast kuni 1919 aastani v. Brevernite valduses.
Peahoone vanem osa (1660. aastad, arhitekt J. Stael v. Holstein) oli varasemaid palladionistlikke losse, nagu neid hakkas Eestis tekkima 17. sajandi teisel poolel (samasuguse põhiplaaniga ka Aa ja Palmse mõisahooned): kahekorruseline sümmeetriline kahe sokli ning kelpkatusega selgelt hollandlike mõjutustega kiviehitis, esifassaadil kaks keskrisaliiti, nende vahel terass, tagaküljel tugevalt eenduv keskrisaliit.
Hiljem (peamiselt 19. sajandil) on hoonet ulatuslikult laiendatud madalamate tiibosadega (s.h. talveaed). Võlvitud keldrikorrusel on säilinud mantelkorstna - alune leease, esimesel korrusel kolm historistlikku kahhelahju ja kuues ruumis meisterlikud ornamentaalsed laemaalingud (19. sajandi lõpp). Hoone korrastati 1976-78 Tallinna Linnuvabriku esinduskeskuseks ja sisustati retromaneeris.
Säilinud kõrvalhoonetest on olulisemad ait ja kolmeavalise kaaristuga tall (mõlemad 18. sajand) peahoone ees ning üle tee karjalaudad nelinurkse siseõue ümber (18.-19. saj.).
Peahoone ees on vabaplaneeringuline park, mis läheb põhjaküljel üle puisniiduks, peahoone taga - kõrge kivimüüriga piiratud aed. Aia tagumises osas olnud Brevenite nekropol on hävinud.
Ants Hein
Kirjandus: Hein, A., 1993
Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
|
|
