 |
Laulasmaa külast on ürikuis juttu alles 1696.aastast, mõisast aasta hiljem. Pikka aega oli see kõik Leetse mõisa oma. Kogu Laulasmaa mahtus tollal ühele adramaale. Kui Leetse omanik, mõisnikulesk Anna Barbara Scharenberg, kodumõisa maha müüs, jättis ta Leetse endale. See oli aastal 1787. Aga üsna varsti oli taas raha vaja, laenu nõustus keegi Martin Friedrich von Ziliacus andma üksnes pandi, Laulasmaa vastu. Järgmised pandivaldajad olid Tallinna kodanik Fabian Andres Höppener, tema järel Helena von Rosen.
Aastal 1913 hakati Laulasmaal andma ravikümblusi. Selleks ehitati isegi vannimaja. Peamised patsiendid olid Tallinna jõukamad kodanikud. Kahjuks ei ole kunagistest hoonetest enam midagi säilinud, ehk vaid sügavamal mingeid vundamendijäänuseid. Mõne aja eest olnud siiski uute majade vahel näha mantelkorstna varet; see" köök "asunud härrastemajas.Ehk vaid mõni üksik vanem puu võiks jutustada sealsest elust. Võib oletada, et vannimaja paiknes klindi ülemise astangu all terassil, kuhu nähtavasti avanes ka allikaid.
Viimane pandivaldaja oligi mainitud proua Helena, kellele mõis aastail 1825-1835 kuulus. Siis sõlmiti müügileping parunesside Louise Caroline ja Friederike Wilhelmine von Uexkülliga. Selle perekonna valduses püsis mõis 1864.aastani, mil omandi ostis Theodor von Mohrenschildt. 1870.aga muutus Laulasmaa Keila-Joa majoraadi osaks.
Ometigi mitte päris "lõpuni". Grigori Volkonski, (Keila-Joa omaniku) käest läks Laulasmaa käesoleva sajandi algul Ferdinand Mohrenschildtile ning vahetult enne 1917.aastat oli see juba parun Ferseni omand. Edasi kuni riigistamiseni EV ajal kuulus valdus kellelegi Arrongile.
Heino Gustavson
Laulasmaa külast on ürikuis juttu alles 1696.aastast, mõisast aasta hiljem. Pikka aega oli see kõik Leetse mõisa oma. Kogu Laulasmaa mahtus tollal ühele adramaale. Kui Leetse omanik, mõisnikulesk Anna Barbara Scharenberg, kodumõisa maha müüs, jättis ta Leetse endale. See oli aastal 1787. Aga üsna varsti oli taas raha vaja, laenu nõustus keegi Martin Friedrich von Ziliacus andma üksnes pandi, Laulasmaa vastu. Järgmised pandivaldajad olid Tallinna kodanik Fabian Andres Höppener, tema järel Helena von Rosen.
Aastal 1913 hakati Laulasmaal andma ravikümblusi. Selleks ehitati isegi vannimaja. Peamised patsiendid olid Tallinna jõukamad kodanikud. Kahjuks ei ole kunagistest hoonetest enam midagi säilinud, ehk vaid sügavamal mingeid vundamendijäänuseid. Mõne aja eest olnud siiski uute majade vahel näha mantelkorstna varet; see" köök "asunud härrastemajas.Ehk vaid mõni üksik vanem puu võiks jutustada sealsest elust. Võib oletada, et vannimaja paiknes klindi ülemise astangu all terassil, kuhu nähtavasti avanes ka allikaid.
Viimane pandivaldaja oligi mainitud proua Helena, kellele mõis aastail 1825-1835 kuulus. Siis sõlmiti müügileping parunesside Louise Caroline ja Friederike Wilhelmine von Uexkülliga. Selle perekonna valduses püsis mõis 1864.aastani, mil omandi ostis Theodor von Mohrenschildt. 1870.aga muutus Laulasmaa Keila-Joa majoraadi osaks.
Ometigi mitte päris "lõpuni". Grigori Volkonski, (Keila-Joa omaniku) käest läks Laulasmaa käesoleva sajandi algul Ferdinand Mohrenschildtile ning vahetult enne 1917.aastat oli see juba parun Ferseni omand. Edasi kuni riigistamiseni EV ajal kuulus valdus kellelegi Arrongile.
Heino Gustavson
|
|
