 |
Väike ansambel Keila lähedal. Teated mõisast alates 17. sajandist, 1838 kuni võõrandamiseni 1919 kuulus v. Meyerdorffidele. Umbes 1740 püstitatud kõrge sokli ja poolkelpkatusega ühekorruselist barokset puidust peahoonet muudeti 19. sajandi teisel poolel ulatuslikult: lisati juurdeehitis W-tiival ja rikkalik historistlikus laadis dekoor.
vana õisahoone kõrvale (osalt kahe varasema abihoone müüridele) 1913.a. paiku ehitatud nn. suvemõis on iseloomulikumaid neoklassitsistlikke mõisahooneid: selle kahekorruselise põhiosa fassaadi kaunistavad neli joonia orderis poolsammast ja peenelt modelleeritud ornamendiga frontoon, hoonel on rustikaga nurgaliseenid; akendel dekoratiivsed lukukivid; SO-st liitub ühekorruseline galerii, mille lõpetab väike nelja sambaga portikus.
Stiilsetest interjööridest on osaliselt säilinud veel kannelüüridega poolsambad vestibüülis, esinduslikus saalis sambad ja kõrge võlvlagi.
Kõrvalhoonetest tähelepanuväärseim on rikkaliku venepärase puitornamendiga teenijatemaja eksterjöör (20. sajandi algusest) sissesõidutee ääres; varemalt paiknes osa kõrvalhooneid peahoonega sümmeetrilises ansamblis.
Tiigiga park on vabaplaneeringuline.
Ants Hein
Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
|
|
