 |
Suurejoonelisemaid vabaplaneeringulisi ansambleid Eestis. Nova Curia nime all mainiti mõisa juba 1341. a. Liivi sõja käigus vasallielamu põletati, müürifragmente on säilinud praeguse härrastemaja keldrites.
18. sajandil kuulus Kose-Uuemõisa ühe suurema valdusena Eestis v. Tiesenhausenitele. Tänaseni säilinud mõisasüda ehitati põhiliselt pärast selle omandamist N. v. Uexkülli poolt 1852. a. Liigendatud siluetiga, kahekorruselise keskosa ja tiibehitiste ja neid ühendavate algselt ühekorruseliste galeriiosadega härrastemaja sarnaneb kuremaa, Räpina jt. 19. sajandi keskpaiku ehitatud mõisahoonetega. Hilisklassitsistlikult sümmeetrilisi fassaade ilmestavad kõrged neorenessanss-ümarkaaraknad, katuse jõuline hammaskarniis esiküljel, peasissepääsu-esine eeskoda, aiaküljel vabatrepp. Akent teise korruse keskel kaunistas varem vapikilbiga frontoon. Peaaegu kõik anfilaadsed esindusruumid olid kaunistatud ornamentaalsete laemaalingutega (säilinud vaid ühes saalis).
Arvukatest alaansamblisse paigutatud kõrvalhoonetest on säilinud üksikud: kahekorruseline valitsejamaja, paekivist laudad-tallid, teenijatemaja.
Hoonestuse liidab tervikuks suur (umbes 27 ha) vabaplaneeringuline Pirita jõe kaldaterrassidele rajatud park. Peahoone ees oli tiik. Ansambli kujunduslikult keskteljelt suundub parki jalutusallee. Selle lõpus, umbes 1 km mõisasüdamest eemal asuv N. v. Uexkülli 1905. a. ehitatud telliskivist neogooti matusekabel (varemetes). Selle esiviilu kaunistab meisterlikus dolomiiditöötluses omanikuvapp.
Juhan Maiste
Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
Kose-Uuemõisa mõisa praegune hoonestus pärineb siiski mõnevõrra hilisemast ajast. Ansambli keskel asuv hilisklassitsistlik, üksikute neorenessanslike elementidega härrastemaja valmis 1850.-ndate aastate keskpaiku. See liigendatud siluetiga - kahekorruselise keskosa ning tiibehitiste ja neid ühendavate algselt ühekorruseliste galeriidega sarnaneb umbes samast ajast pärinevate Räpina, Kuremaa ja Heimtaliga.
Pea kõikides esindusruumides olid varem ornamentaalsed laemaalingud (praegu ainult ühes saalis). Vaheldusrikas ja suurejooneline on ka mõisa kõrvalhoonete ja pargi ansambel. Härrastemaja taga asus suur, keskel eraldi palmimajana kujundatud kasvuhoone. Sissesõitu tähistavad graniitobeliskid, piki maanteed kulgeb rohtaia kivimüür. Peahoone eest saab alguse piki jõe kaldaterasse parkmetsa sügavikku suunduv allee. Pargi lõpus võib jõuda Kose-Uuemõisa ühe viimase omaniku Natalie v. Uexkülli 1905.a. ehitatud neogooti stiilis matusekabelini. Ehkki see on praegu varemets, väärivad tähelepanu punase telliskivi kvaliteetne ladu, kõrged teravkaaraknad, frontooni kaunistav meisterlikus dolomiiditöötluses omanikuvapp.
Maiste, J. Eestimaa mõisad. Tallinn, 1996.
|
|
