 |
Klassitsistlik peahoone rajati 18. sajandi lõpupoolel ja ehitati aastatel 1810 -1813 arvatavasti C. L. Engeli projekti järgi põhjalikult ümber.
1784. a. kuulus Kernu mõis B. H. v. Tiesenhausenile, kellelt need pärimisõigusega läksid üle Kuremaa, Käru ja Habaja omanikule W. K. v. Ungern-Sternbergile. Nii algas mõisas ühe Baltimaades positsioonilt ja mõjujõult võimsaima suguvõsa valitsusperiood. Õige pea alustati nähtavasti ka uue härrastemaja püstitamist. Valmis kõrge täiskelpkatusega tüüpiline varaklassitsistlik ehitis.
Tõelised tõusuaastad saabusid aga Kernule 19. saj. alguskümnetel. Ungern-Sternbergide perekonnakroonika andmetel ehitati mõisamaja ümber aastatel 1810 -1813. Ehitusmaterjal murti mõisa oma kivimurrust, mis 19. sajandi keskpaiku sai ülevenemaaliselt tuntuks. See oli oma aja kohta tõeline suurettevõte, kus ajuti töötas kuni 500 inimest. Kernu dolomiiti tunti Peterburiski, kus seda kasutati nii linna esindushoonete (Ermitaaz) kui ümberkaudsete mõisahoonete välisseinte, sammaste, kapiteelide, pjedestaalide jmt. valmistamiseks.
Maiste, J. Eestimaa mõisad. Tallinn, 1996
Klassitsistlik mõisaansambel Tallinna-Pärnu maantee lähistel suure paisjärve kaldal. Mõis eraldus Kohatu mõisast 1637. a. Ehituslikult viljakaimad aastad oli 1780-1860, mil mõis oli v. Ungern-Sternbergide valduses. Härrastemaja rajati 18. sajandi lõpus ja ehitati põhjalikult ümber 1810-13 (arh. C. L. Engel?)
Suur kahekorruseline krohvitud paekivihoone on madala soklikorruse ja kõrge täiskelpkatusega. Põhikorpusega liitusid ühekordsete galeriidega kahekorruselised tiibhooned (osalt hävinud, osalt ümber ehitatud). Esifassaadil domineerib kõrgele terrassile toetuv rikkaliku stukkdekooriga sammasportikus. Sammaste kapiteelid lähtuvad joonia eeskujudest, friis on kujundatud akantusspiraaliga. Pargifassaadil rõhutab hoone keskosa nelja sambaga poolrotund. Sisemus on ümber ehitatud.
Arvukad kivist majandushooned asusid sissesõidutee ääres (sh. pikk, kaarja põhiplaaniga veski-teenijatemaja) ja peahoone taga (laudad-tallid).
Pargi põhikomponendiks on paisjärv peahoone ees; tagaküljel asub ringteega piiratud väljak, mille poolitab hoone keskelt lähtuv tee.
Epp Kangilaski
Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
|
|
