08:26 pühapäev, 09.08.2020
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
ArhitektuurimälestisedKabelid
Esku kabel
Kirjeldus


Esku kabel ehitati aastatel 1842-45 Sagadi mõisa kodukabelina (arh. J. Schellbach).

Lihtne viilkatusega pikihoone lõpeb idas trapetsjalt koonduva kooriga. Teravkaarse ukseavaga läänefassaadi kroonib kõrgete kaaravadega nelinurkne kellatorn. Projektis ettenähtud nelinurksete akende asemel on liigendamata seintes gootipärased kaaravad, mis muudavad hilisklassitsistlikult kavandatud ehitise historitsistlikuks.

Kellad J. Feldmanni valukojast Tallinnast. Sisustuses altaripilt "Kristus lapsi õnnistanas" (P. Hesse fresko järgi J. C. Koch Münchenis).

Marta Männisalu

Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997

Haljala kogudusel on olnud juba kaugetel aegadel neli abikirikut: Toolse, Käsmu, Pihlaspea ja Vainopää. Kunagi olid need rannakabelid kõik puitehitised. Kui Pihlaspea kabeli aeg ümber sai ning tekkis vajadus uue kodukabeli järele, langes sagadi mõisahärra Paul Eduard v. Focki eelistus Eskule. Sinna, metsade keskele, oli määratud kerkima kivist, väikese kiriku mõõtu kabelihoone. Tänaseni tuletab v. Focki raidvapp pikihoone lääneseinas kunagist suverääni meelde. Küllap võistles Sagadi mõisnik Palmse Pahleniga, kel justsama, aastal 1843, mil Esku kabelit asuti projekteerima, oli kiriku nurgakivi pandud Ilumäel. Arhitektuuriliselt jääb Esku Ilumäest küll mõnevõrra tagasihoidlikumaks, aga vähemalt tornikiivrid on kummalgi esmapilgul sarnased - mõlema pühakoja projekt on arhitekt J. Schellbachilt. Pühitses Esku kabeli Haljala õpetaja Thomas Ferdinand Striedter 28. oktoobril 1845.

Ehitamise käigus oli hilisklassitsistlikuna kavandatud kabel omandanud historitsistlikke sugemeid. Ka ei möödunud palju aega, kui selgusid ehituslikud puudujäägid ning 1877 suvel kindlustati läänemüüri kontraforssidega, pikihoone ja torni vahel laieneva prao tõttu. Sisustatud on puitlaega ja paeplaatidest põrandaga Esku kabel äärmiselt lihtsalt. Münchenist tellitud maal "Laske lapsukesed minu juurde tulla" (I. C. Koch, 1845) paikneb klassitsistliku kujundusega - sammastega ja kolmnurkfrontooniga altariseinas.

Kuna kabelihoone kuulus sakstele ega olnud mõeldud matusetalituste tarvis, siis talurahvale ehitati siiasamasse, kooriosast põhja poole omaette väike surnukabel.

Esku kabeliaiast aga sai sellesama parun Paul Eduard v. Focki meelevalla järgi kalmistu, millesarnast teist Eestimaa pinnal ei leidu; surnuaia unikaalsus seisneb Esku puuristide ja väikeste raudkivihauaplaatide võlus.

Kabelist lõunasse jäi parunite matusepaik - kalmistu esimene hauakivi kuuluvat von Wrangelile Varangust, kes olla tulnud kabelit vaatama ja uppunud jões. talupojad maeti kabeli põhjakülje äärde. Kodu-uurija Lembit Odres on Esku kalmistu ajaloolise õiendi koostamisel kasutanud 62 aastat köstriametit pidanud Gustav Veinmanni (1863-1947) käsikirjalisi märkmeid. Kordan tema poolt tsiteeritut:
Paul v. Vocka poolt kirjutatud Esku kabeli seaduses oli käsutatud surnu järjekorras ritta matta, vaatamata, kas surnu oli rikas või vaene, peremees ehk teenija. Ristid haudadel olid ühesugused, lapsel ehk vanal - mustaks värvitud puust lipid ristidel ees, taga pool must, eest valge, must kiri: lapil surnu nimi, vanus ja suremise aeg; all pool surnule kohane püha kirja salm. Lapid kirjutas köster. Mõisa poolt anti risti lappide ja puusärgi lauad, ka ristide ja lappide jaoks värvi. See laudade ja värvi andmine kestis kuni 1900. aastani. Siis oli mõisa valitsejaks parun paalen, tema enam ei andnud. Paul Eduard v. Vocka surma (1884) järgi oli mõisa pärishärra kohusi täitmas landrahti venna poeg Gideon. tema lubas juba üks kõik millest tehtud risti, kas malmist, rauast ehk kivist, aga ikka selles suuruses ja vormis kui puust ristid...

Peale matmist ja talvel maetud haual kohe peale lume sulamist, kõige hiljem mai kuul tuli haud rohumätastega katta. haua katmine oli aga surnu omaste kohus. Laulumehe kohus oli haudade pealt ja kogu surnuaialt rohi ära niita, kui vikatiga sai; nii laulumees ütles ühel suvel 6 korda niitma... Järjekindlalt käis parun kuni surmani igal kevadel aprilli ehk mai kuul surnuaial järele vaatamas, kas oli aed puhas, uulitsad kenasti rehitsetud, haud mätastega kaetud. Oli kõik korras, andis laulumehele meeleheaks 3 ehk 5 rubla, ei leidnud korras olevat - sai noomituse...

Sirje Simson

Eesti Kirik nr. 18, 2. mai 2001

Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee