 |
Puhja kirik (Arh.) valmis 1499.a. kolmelöövilise kodakirikuna. Pikihoone võlvid on hävinud. Mitmetest remontidest on esialgsena säilinud kooriruum suure ja toreda tähtvõlviga. Tähelepanuvääriv on kiriku läänefassaad, kus rikkalikus kujunduses pääseb esile profileeritud portaal mitmete viilunishide ja konsooltorniga, mille hävinud ülaosa on asendatud puitehitisega.
Huvitav on ka eriline väljaehitis ümartrepi juures hoone edelanurgas.
Kirikaia müüri juures paiknenud kiviristidest on kaks paigutatud kiriku peaukse kõrvale. Kirikaias on säilinud üks eestikeelse kirjaga lihtne hauakivi - nn. Konnikivi.
Puhja Püha Dionysiuse kirikus tegutses vaimulikuna kirja- ja keelemees Johann Hornung (1660-1715), kes abistas vaimulikku kirjameest Adrian Virginiust piibli tõlkimisel põhjaeesti keelde. J. Hornung valmistas ka värvilisi jooniseid ja gravüüre, avaldas vaimuliku sisuga raamatuid.
Adrian Virginius (Vergin, 1663-1706) oli Puhja pastor aastail 1686-1694. Põhjasõja-aastail alates 1700.a. töötas siin köstrina ja koolmeistrina Käsu Hans (Hans Kes(s). Tema kaebelaulu "Oh! Ma vaene Tardo Liin…"(1708, käsitleb Tartu kannatusi Põhjasõja keerises) järgi peetakse Käsu Hansu eesti juhuluuletajaks ja ka esimeseks eesti soost kirjameheks.
Kiriku juures on vana ait ja vastas, maakultuurimaja taga asub Puhja kalmistu.
|
|
