 |
Historitsistlik puu- ja kivikirikutega kloostriansambel Kuremäeks (ka Pühaks mäeks, Pühtitsaks, Bogoroditskaja gora) nimetatud astangulisel kõrgendikul. Esiehituseks oli selle jalamil puust kabel, mis 1876. a. asendati uuega. Selle kõrvale ehitati 1881. a. väike puust kirik, mis 1885. a. sai kihelkonnakirikuks (nüüdne Nikolai ja Arseni kirik kloostri kalmistul). Õigeusu ja heategevuse keskusena 1891. a. asutatud Pühtitsa kogukond muudeti 1892. a. kloostriks. Esimese üldplaani ja kavatised kavandas arhitekt akadeemik M. Preobraźenski. 1892. a. valmisid nunnade puust elumaja, Simeoni ja Anna talvekirik-söögimaja (uuendatud 1895), haigla; Jumalaema Uinumise (Uspenski) peakirikuks rekonstrueeriti 1884. a. alustatud, kuid lõpetamata jäänud luteri kirik. Esimese ehitusperioodi lõpuks olid ehitatud veel viis puust elumaja, Rodoneźi Sergiuse puust kirik kloostri asutaja, kuberner S. Śahhovskoi haua kohal (1895) ja tema abikaasa J. Śahhovskaja puust elamu (1896). Kloostri ristkülikuline maa-ala ümbritseti lõuna- ja lääneküljest maakivipiirdega, kus peasissepääsu moodustavad torniga Pühad Väravad; kaks torni ehitati ka piirde nurkadesse. Väljapoole kloostri krunti peaväravate ette jäid kool ja võõrastemaja.
1910. a. rekonstrueeriti peakirik (arhitekt akadeemik A. Poleśtśuk). See on kloostriansambli suurim ehitis, vanavene kirikutele omase kolmelöövilise põhiplaaniga; mõjuka silueti kujundavad viis traditsioonilist kuplit.
Pärast kloostri maa-ala laiendamist ehitati täiendavalt tellistest ja puust hooneid. Uusi elu- ja abihooneid on püstitatud ka pärast II maailmsõda.
O. Kotśenovki
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
