23:15 neljapäev, 27.02.2020
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Juht, Ludvig
1894 - 1957

Ludvig Juht
12. / 24. VII 1894 Vesneri v. Tartu-Maarja khk. - 20. I 1957 Boston USA

"Vanasti öeldi mu kontserdile tulles: nüüd saab naerda. Aga nüüd tuleb rahvast murdu ja tõsiselt," meenutas maailmakuulus kontrabassivirtuoos Ludvig Juht ajalehe "Uus Eesti" 1939 oma solistikarjääri algust. 20. sajandi teise kümnendi keskpaiku, kui LJ alustas oma kontrabassikontsertidega, oli see niivõrd uudne ja vähelevinud, et tekitas publikus kaugeltki mitte alati heatahtlikku vastuvõttu. Aegade jooksul tõestas LJ aga kontrabassi kui instrumendi võimalusi soolokontserdil ja eelkõige enda kui suurepärase interpreedi talenti.
Muusikaajaloolased on vaadeldnud LJ-i eluteed kui tõusu külapoisist maailmakuulsuseks, Bostoni sümfooniaorkestri solistiks. Samas väärib erilist rõhutamist fakt, et kontrabassi Paganiniks ristitu oli sisuliselt iseõppija ja ilma erihariduseta.
LJ sündis Tartumaal Väägveres Oja talus. Väägverel kui Eesti pasunakooride rajaja David Otto Wirkhausi kodupaigal on kahtlemata eriline roll LJ-i muusikuks kujunemisel. Omandas ju LJ oma koolitarkuse just nimelt D. O. Wirkhausi ja tema poja Peeter Eduard Wirkhausi juures. Viimane oli see, kes võttis noore LJ-i juba 10-aastasena oma orkestrisse kornetit puhuma ja andis talle ka esimesi kontrabassimängualaseid teadmisi.
Suurt osa etendas ka LJ-i isa Kaarel, kes oli Väägvere pasunakooris trompetimängija. Väägvere külaelanikud märgivad, et vaiksetel suveõhtutel oli kogu Oja talu ümbrus täis pillihelisid: küll mängis isa, siis LJ või tema õde Marta (kes oli varakult hakanud flööti puhuma ja kellest sai samuti Väägvere pasunakoori liige) või siis kogu pere koos. Arno Raag meenutab, et külarahvas oli Juhtide õhtuse musitseerimisega nii harjunud, et vaid muuseas tähendati: "Oja rahvas puhub jälle pilli."
"See pill võlus mind algusest peale, selle müstiline ning võimas kõla panu põrandalauad värisema ja oli uhke vaadata, kuidas Peeter Wirkhaus seisis orkestris ja tõmbas tollest pillist jämedaid, võimsaid toone. See oli midagi kuninglikku," meenutas LJ oma vaimustust kontrabassist, pillist, mille käsitsemisel ta maailmakuulsaks sai. Ühe lõbusa vahejuhtumi tulemusel sealsamas Väägveres sai aga LJ-st kontrabassimängija ja P. E. Wirkhaus ise asus trombooni mängima. Tollal 14-aastase LJ-i elus oli toimunud saatuslik pööre, sealtmaalt on LJ ja kontrabass lahutamatud.
Täiskasvanuks saamisega tekkis soov kodust lahkuda, Tartus iseseisvat elu alustada ja end põllutöökursustel ette valmistada, et Taani põllutöökooli astuda ja seal end agronoomiks koolitada. Ometi läks kõik kavandatust teisiti. 1913 Tartusse jõudnud, oli LJ juba paar nädalat hiljem kinos "Imperial" trombooni mängimas ja kui mõni kuu hiljem vabanes kino "Ideal" orkestris kontrabassimängija koht, oli LJ juba seal. I maailmasõja puhkemise ajal sõitis LJ Peterburi, et end kontrabassi alal sealsete pedagoogide juures täiendada. Puhkenud sõda viis LJ-i aga Vene Balti laevastiku orkestrisse. 1916 õnnestus tal võita konkurss Helsingi filharmoonia orkestri kontrabassimängija kohale. Helsingisse jääb ka LJ-i esimene sooloesinemine (Edvard Griegi "Solveigi laul", A. Raagi andmetel oli LJ-i esimene sooloesinemine 8. ja 9. VI 1918 Tallinnas). Peab ütlema, et LJ-i esimesed etteasted polnud väga menukad. Oma osa oli siin kindlasti asjaolul, et kontrabassisolist oli tol ajal veel kogu maailmas haruldus.
1918. a. algupoolel tuli LJ Eestisse ja mängis "Estonia" ning vahepeal ka "Vanemuise" seltsi orkestris. 1919 asus ta tööle kontrabassiõppejõuna vast avatud Tallinna kõrgemas Muusikakoolis.
1921 avanes soodne võimalus minna õppima Berliini Kõrgemasse Muusikaakadeemiasse. See õppeasutus ei suutnud anda midagi märkimisväärset kontrabassi alal, kuid rikastas üldmuusikaliselt (kompositsiooniõpingud professor Paul Juoni juures). Berliinis olles lõi õitsele LJ-i talent. Suhteliselt lühikese aja jooksul tituleeritakse teda Saksamaa parimaks kontrabassimängijaks, siis juba Euroopa parimaks. 1930 sai ta endale tasuva töökoha Londoni kuulsas "Savoy" orkestris.
LJ polnud mitte üksnes interpreet ja pedagoog, vaid ka helilooja. Londoni päevil valmisid tema parimad heliteosed: kontsertpala "Tarantella" ja kontrabassikontsert cis-moll.
1930. aastate algusse jääb LJ-i läbimurre kontrabassivirtuoosina paljudes Euroopa riikides: Saksamaa, Norra, Rootsi, Soome, Prantsusmaa, Läti ja Leedu. 1932 naasis LJ kodumaale. Siinne publik ei hellitanud teda - ta ei leidnud pidevat ja kindlapalgalist tööd. Töötanud ühe aasta Riia konservatooriumi õppejõuna, siirdus LJ 1934 Ameerika Ühendriikidesse.
Tähelepanuväärne on LJ-i roll eesti eksiilorganisatsioonide töös. 1936 asutas ta Bostonis Eesto Seltsi ja organiseeris eesti laulupäevi. Suur oli LJ-i toetus New Yorgi Eesti Maja soetamisel ja abistamistegevuse rajamisel. LJ, kes suurema osa oma elust veetis välismaal, jäi alati aktiivseks eesti muusika propageerijaks. Inglismaal "Claridge`i" hotellis Euroopa kuningakodade liikmetele antud kontsertidel olid tema programmis teiste palade seas ka kontrabassile ja klaverile seatud "Ema süda", "Ema viis hälli heinamaale", "Antsuke, ae" jt. viisid. Naidsamu palasid mängis LJ ka Ameerika raadios, rääkimata oma arvukatest kontsertidest.
Muusikaajaloolase Tiia Konsandi hinnangul sai LJ talupoisist maailmakuulsaks virtuoosiks tänu töökusele, erakordsele tahtejõule ja visadusele. Ilma järjepideva, fanaatilise harjutamiseta polnuks võimalik alistada  "orkestrimammutit", "viia seda juhmiks peetud pilli jälle õigesse ausse", nagu LJ ise kirjutab.
Urmas Klaas
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee