16:58 teisipäev, 11.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Jannsen, Johann Voldemar
1819 - 1890

Johann Voldemar Jannsen
4. / 16. V 1819 Vana-Vändra m. Vändra khk. - 1. / 13. VII 1890 Tartu
"Häbenegem ennast alati, kui rumalad oleme, aga ei iial sellepärast, et eestlased oleme." Nii kirjutas 1858 ajalehes "Perno Postimees" Johann Voldemar Jannsen, kes teadvustas maarahvale, et nad on eestlased, ja teenis juba eluajal välja isa Jannseni austava nime.
JVJ sündis Vana-Vändra mõisa vesiveskis möldri pojana. 1826 suri JVJ-i isa ja noor Jannsen saadeti karjaseks ümbruskonna taludesse. Alghariduse sai JVJ Vändra kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel täiendas end Vändra pastori Carl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. 1838 asuski JVK tööle Vandra köstrina ning saavutas kiirelt austuse ja tuntuse. 7. III 1843 abiellus JVJ Vändras oma õpilase Juliana Emilie Kochiga. Köstriameti kõrvalt asus ta välja andma eestikeelset kirjavara, keskendudes esialgu vaimulikule kirjandusele. 1845 ilmumist alustanud "Sioni-Laulo-Kannel" oli rahva seas väga menukas ja õhutas JVJ-i kirjamehe tegevust jätkama.
Juba varakult tekkis tal Otto Wilhelm Masingu "Marahwa Näddala-lehe" mõjul soov oma rahva harimiseks ja edendamiseks ajalehte välja anda. 1845 esitas JVJ ka vastava taotluse, kuid sai eitava vastuse. Lehe asemel asus ta 1848 välja andma perioodiliselt ilmuvat aastaraamatut "Sannumetoja", mis aastatel 1848-60 ilmus kokku 7 osa. JVJ- lopsakas keel ja rahvalik stiil muutsid "Sabbumetoja" populaarseks ning tegid JVJ-i rahva seas laialt tuntuks.
1850 lahkus JVJ Vändrast ja asus tööle Pärnus Ülejõe kooliõpetajana. Perekonna majanduslik seis oli püsivalt kehv, see sundis pereisa pidevalt otsima lisasissetulekuid. 1856 esitas JVJ tuttavate trükikojaomanike kaudu taas taotluse ajalehe väljaandmiseks, millele seekord anti positiivne vastus.
5. VI 1857 ilmunud ajalehe "Perno Postimees" esimeses numbris pöördub JVJ mitte enam maarahva, vaid juba eesti rahva poole. JVJ-i eesmärgiks oli rahvast sellelt tasemelt, kus ta asus, harida ja edasi viia. Ta võitles ägedalt ümberrahvastumise vastu, taotles hariduse levikut, talude päriseksostmist, kooride ja muude organisatsioonide loomist. Tõsiseks tõkkeks JVJ-i tegevusele oli karm tsensuur. Raskustele vaatamata saavutas "Perno Postimees" omas ajas enneolematu menu. 1862 oli lehel 2262 tellijat, sellest oli saanud rahvusliku läbikäimise oluline vahend. 1863. aastaks oli väike Pärnu JVJ-le kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul "Perno Postimehe" toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusse Tartusse, kus asus välja andma ajalehte "Eesti Postimees".
Võrreldes "Perno Postimehega" oli "Eesti Postimees" nii sisuliselt kui ka vormiliselt tubli samm edasi. Seegi leht muutus kiiresti populaarseks, tal oli ka varasemast arvukamalt kaastöölisi kihelkondades. JVJ rakendas toimetuse töösse kogu oma perekonna, eriti silmapaistvat rolli etendas selles tätar Lydia (Koidula). JVJ-i kodu Tartus muutus rahvusliku liikumise keskuseks, mille vahendusel tutvusid ja suhtlesid tollased rahvusliku liikumise liidrid.
1865 asutati Tartus JVJ-i eestvedamisel ja juhtimisel laulu- ja mänguselts "Vanemuine". 1867 esitas JVJ seltsi kaudu palve organiseerida üle-eestiline laulupidu. JVJ-i eesmärgiks oli igalt poolt Eestist rahvast kokku tuues neist vaimselt üks tervik luua. Tänu JVJ-i organiseerimistalendile ja "Eesti Postimehele" jõuti ettevalmistustöödega valmis ning juunis 1869 võis Tartu vastu võtta lauljaid-mängijaid üle kogu Eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis", on sees tugev tõetera. Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile loodud JVJ-i "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks.
Kui JVJ oli eestlastele näidanud, et nad rahvus on, siis nüüd asusid teised mehed sellele rahvusele õigusi nõudma. Esialgu püsis JVJ aga endiselt tähelepanu keskpunktis. Ta oli aktiivselt tegev Tartu ja Võru põllumeeste seltside asutamisel ning tegutses mõnda aega ka nende esimehena. "Eesti Postimehe" rahvuslik hoiak radikaliseerus laulupeo järel tunduvalt ja tõi kaasa tugeva konflikti baltisakslastega. Võitluse ägedusest kohkunud ja vene mõju suurenemist kartev JVJ püüdis kirgi vaigistada ning jõuda kokkuleppele saksa poolega. 1871 asusid Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnad "Eesti Postimeest" salaja materiaalselt toetama. JVJ eemaldas "Eesti Postimehe" kaastööliste hulgast Carl Robert Jakobsoni, kellega tal juba varem teravad lahkhelid olid valitsenud. Seejärel nõudsid sakslased JVJ-ilt aga ka Jakob Hurda vabastamist "Eesti Postimehe Lisalehe" toimetaja kohalt. JVJ tegigi seda ja sattus selles küsimuses vastuollu ka Koidulaga. JVJ-i käitumine tõi kaasa süüdistused reetmises ning sai tema tähtsuse vähenemise alguseks.
"Eesti Postimeest" ei saa vaadeldaval perioodil küll mingil juhul lugeda saksameelseks väljandeks, kuid muutunud olukorras ei suutnud lehe passiivsevõitu hoiak rahvusliku liikumise vajadusi rahuldada. See viis C. R. Jakobsoni 1878 "Sakala" loomisele, mille ümber algselt koondus kogu tollase rahvusliku liikumise juhtkond.
"Eesti Postimees" võttis "Sakala" ilmumahakkamise vastu rahulikult. Mõne aja pärast muutusid vastuolud siiski ilmsemaks. Äge poleemika alalhoidliku "Eesti Postimehe" ja radikaalse "Sakala" vahel tõi kaasa "Eesti Postimehe" autoriteedi languse, Viimast korda säras JVJ-i kui avaliku tegelase täht tema organiseeritud II üldlaulupeol Tartus 1879.
1. XII 1880 tabas JVJ-i raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr. Gustav Hirschi ravi tulemusel sai JVJ kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis JVJ oma väimehe Heinrich Rosenthali juures Tallinnas, viimased eluaastad aga Tartus. 1889 tähistas JVJ siin oma 70. sünnipäeva, mille puhul sai auaadresse ja tervitusi mitmetelt organisatsioonidelt.
JVJ suri Tartus ja maeti suure rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule.
Mart Laar
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee