19:54 kolmapäev, 12.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Jürgenson, Dietrich Heinrich
1804 - 1841

Dietrich Heinrich Jürgenson
15. / 27. VII 1804 Vasalemma m. Harju-Madise khk. - 10. / 22. VIII 1841 Tartu
Dietrich Heinrich Jürgenson oli üks esimesi eestlasi, kellel õnnestus saada ülikooliharidus. Ta ei häbenenud oma rahvuslikku päritolu ja kuuluvust. Vaatamata eluea lühidusele sai ta tuntuks mitmekülgse haridus- ja kultuuritegelasena.
DHJ sündis Vasalemmas mõisakingsepa pojana. Hiljem oli tema isa mõnda aega mõisavalitseja, seejärel mölder ja lõpuks väikekaupmees Tallinnas. Kümneaastasena pandi DHJ õppimma Tallinna kösterkoolmeister Nymanni juurde. Kaheteistkümneselt jätkas ta kreiskoolis ja viieteistkümneselt Tallinna Kubermangugümnaasiumis. Talle kui väga andekale ja edasipüüdlikule õpilasele maksti stipendiumi. Korteris oli ta ühe gümnaasiumiõpetaja juures (mis oli tollal tavaline nähtus) ja kandis hoolt peremehe suure raamatukogu korrashoiu eest. Tänu sellele meeldivale kohustusele omandas ta oma ea kohta ebatavaliselt sügavad teadmised ja kõigis hilisemates töödes ilmnenud silmapaistva korraarmastuse.
Pärast gümnaasiumi edukat lõpetamist 1823 astus DHJ Tartu ülikooli usuteaduskonda. Töökuse ja tagasihoidlikkusega võitis ta õppejõudude tähelepanu. Tema õpinguid toetati materiaalselt. Teoloogiastuudiumi (sh. vanade keelte õppimise) kõrval huvitus filosoofiast, kirjandusest ja pedagoogikast. Üliõpilasena andis tunde pühapäevakoolis. Juba kolmandal õppeaastal hakkas sooritama lõpueksameid ja lõpetas ülikooli 1826. Töötas seejärel koduõpetajana Tuula mõisas Keila lähedal. 1827 tehti talle ettepanek asuda tööle avatava Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari inspektorina. DHJ võttis pikema mõtlemise järel pakkumise vastu ja mais 1828 kinnitati ametisse. Augustis alustas seminar kaheksa õpilasega tööd. Inspektoriametisse jäi ta kuni surmani.
Uue pedagoogilise õppeasutuse ülesandeks oli valmistada ette õpetajaid Liivi-, Eesti- ja Kuramaa elementaarkoolidele (linnaalgkoolidele). Seminari võeti 2-klassilise kreiskooli haridusega noormehi. Õppetöö toimus 2 aastat ja toimus saksa keeles. Õpetust anti riigi kulul ja ka elamine internaadis oli maksuta. Kasvandike hulgas oli ka eestlasi ja lätlasi. Kool asus linna serval Riia maantee ääres ühekorruselises kivimajas, mille juurde kuulus aed ja põllulapp. Hoone (praegu Riia 23) on ümberehitatud kujul säilinud tänapäevani. Inspektor oli ühteaegu juhataja, õpetaja ja majandaja. DHJ-il oli oma õpilastega tihe kontakt. Elati ühise perena. Läbikäimine püsis ka pärast kasvandike tööleasumist. Näiteks 1839 külastas DHJ 26 elementaarkooli kõigis kolmes balti kubermangus. Endised õpilased omakorda ei jätnud Tartus viibides sisse astumata seminarimajja.
1837 avardus DHJ-i pedagoogiline tegevus. Ta valiti Tartu ülikooli eesti keele lektoriks. DHJ oli esimene eestlane sellel ametikohal. Tema poolt pakutud keeleõpetus oli määratud peamiselt tulevastele pastoritele. DHJ oli veendunud, et jumalateenistuste läbiviimiseks ja koguduseliikmetega suhtlemiseks peavad kirikuõpetajad vabalt valdama eesti keelt. Korraliku keeleoskuse saavutamiseks oli vaja tööd teha. Lektorina pööras DHJ suurt tähelepanu nii grammatikale kui ka lektüürile. Käsitlemist leidsid kaks peamist eesti murret ja lisaks ka liivi keel.
Pedagoogilise töö kõrval seminaris ja ülikoolis võttis DHJ aktiivselt osa Õpetatud Eesti Seltsi tegevusest. Koos Friedrich Robert Fahlmanniga kuulus ta 1838 seltsi asutajaliikmete hulka ja valiti sekretäriks. Sekretäri ülesandeks oli protokollide kirjutamine, kirjavahetus ja kassa korraspidamine, aastaaruannete koostamine ja aastakoosolekul ettekandmine, arhiivi, raamatukogu ja muuseumivarade hooldamine. Seda küllalt aegavõtvat ja vastutusrikast tööd tegi sekretär tasuta. DHJ võttis endale veel lisaülesandeid. Eestikeelsete raamatute levitamiseks asutati Tartus keskladu, mille asjaajamine pandi temale. Ühenduses raamatulao tegevusega koostas DHJ 1840 esimese eesti raamatukaubandusliku kataloogi "Kirja-Kulutaja". Samal aastal hakkas ÕES välja andma saksakeelseid toimetisi ja eestikeelset "Tarto- ja Wõro-ma rahva Kalendrit" ning ka nende juures oli DHJ aktiivselt tegev.
Eestikeelsete raamatute kogumine ja bibliografeerimine viiv DHJ-i mõttele koostada kõige selle alusel kirjanduslooline ülevaade. Ta asus innukalt tööle ja tutvustas oma käsikirja mitmel korral seltsi töökoosolekutel. Viimane sellekohane ettekanne toimus aprillis 1841, mõni kuu enne surma. Tööd trükki toimetada DHJ ise enam ei jõudnud. Saksakeelne ülevaade eesti kirjanduse ajaloost ilmus postuumselt 1843-44 ÕES-i toimetistes. Tegemist oli esimese eesti kirjanduslooga. DHJ-i antud eesti kirjanduse ajaloo periodiseerimine jäi püsima kuni 20. sajandi alguseni.
DHJ-i teeneks tuleb lugeda ka 1839 algatatud mõtet koostada suur eesti-saksa sõnaraamat. ÕES võttis selle töö oma tegevuskavasse. Hakati otsima kaastöölisi ja jagama nende vahel ülesandeid. Mõistagi oli DHJ ise üks aktiivsemaid asjaosalisi. Paraku jäi see ettevõtmine pärast tema surma pooleli. Alles 1860. aastate alguses hakkas akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann koostama kapitaalset eesti-saksa sõnaraamatut ja kasutas selleks ära ka ÕES-i kogud. Nõnda sai DHJ-i keeleline algatus alusmüüriks eesti keele põhilisele sõnaraamatule, mida pole ületatud tänapäevani.
DHJ oli tihedasti seotud 19. sajandi I poole teiste eesti kirjameestega. F. R. Faehlmanniga puutus ta Tartus kokku sageli, eriti ÕES-is. F. R. Kreutzwaldiga pidas ta kirjavahetust. Meieni on säilinud 15 Kreutzwaldi kirja DHJ-le ja 37 DHJ-i kirja Kreutzwaldile. Muu hulgas andis DHJ tõuke Kreutzwaldi kujunemisel kirjanikuks. Nimelt innustas ta kirjutama "Viinakatku", mis ilmus ÕES-i väljaandena 1840.
1841. a. suvevaheajal kavatses DHJ teha jalgsi matka läbi Eesti ja koguda sõnavara. Teekond pidi algama Tartust ja kulgema läbi Viljandi, Pärnu, Lihula, Haapslu kuni Tallinnani. Kavatsus jäi teostamata, sest DHJ haigestus ja suri oma 38. eluaastal. Tema haud asub Tartus Vana-Jaani kalmistul. Käsikirjalised materjalid loovutas perekond ÕES-ile.
Allan Liim
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee