22:52 laupäev, 07.12.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Hermann, Karl August
1851 - 1909

Karl August Hermann
11. / 23. 11. 1851 Uue-Põltsamaa v. Põltsamaa khk. - 29. 12. 1908 / 11. 01. 1909 Tartu
Venestusajal võimaldasid rahvuslikku identiteeti säilitada eelkõige eesti keel, seltsid ja ajakirjandus, millega seondub ka Karl August Hermanni elutöö.
KAH sündis Uue-Põltsamaa vallas Võhma külas. Kirikukirjades oli tema isa sepp Mihkel Hermann, rahvasuus pastor Emil Heinrich August Hörschelmann. Ema Anu, kirikuõpetaja teenijatüdruk, suri kaks nädalat pärast poja sündi.
KAH õppis Annikvere külakoolis, Põltsamaa kihelkonna- ja elementaarkoolis. Töötanud koolmeistrina Põltsamaal ja Peterburis, sooritas ta 1874 eksternina Tartu gümnaasiumieksamid. 1974-78 õppis KAH Tartu ülikoolis usuteadust, 1878-80 Leipzigi ülikoolis võrdlevat keeleteadust. Ta lõpetas õpingud filosoofiadoktorina ja oli esimesi kõrgema teaduskradiga eestlasi. KAH edasine elu möödus Tartus, venestusaegse eesti rahvusluse keskuses. Mõjutatuna ärkamisaja isammalisest vaimust, tõotas ta ühiskondlikku ellu astudes palava armastuse ja vankumatu ustavusega eesti rahvast teenida.
Sõnadele järgnesid teod. Vastukaaluks eesti keele kasutamise kitsendustele avaldas KAH venestusaja alguses esimese täieliku eesti keele grammatika (1884). Hiljem koostas ta eesti keele lauseõpetuse (1896), eesti kirjanduse ajaloo (1898), tuletas uusi eestikeelseid sõnu (näit. haritlane). Samuti kirjutas ta luuletusi ja jutustusi. Alates 1889. a. kuni elu lõpuni töötas ta Tartu ülikooli eesti keele lektorina. Emakeele kõrval hindas KAH teisigi keeli, elu jooksul omandas ta arvatavasti 16 keelt.
Ühistunnet ja ühistegevust arendasid 19. sajandi lõpukümnenditel seltsid, mis just sel ajal massiliseks muutusid. KAH osales paljudes seltsides: Eesti Kirjameeste Seltsis, Õpetatud Eesti Seltsis, Eesti Üliõpilaste Seltsis ja teistes. Ajastule omase tülide, kadeduse ja umbusalduse taustal püüdis KAH rahvuslikes organisatsioonides leevendada vastuolusid ja luua üksmeelt. Eriti hoogsalt edenes sel ajal muusikaseltside tegevus. Vajalikku repertuaari neile aitas leida peamiselt KAH, erihariduseta helilooja. Esimese eestikeelse muusikakuukirja "Laulu ja mängu leht" toimetajana (1885-97) tutvustas u. 300 eesti (neist u. 200 oma) ja u. 500 maailma (valdavalt saksa) muusiku koorilaulu. Omsitades muusikale suurt tähtsust rahva eetilisel kasvatamisel, sõnas ta oma ajakirja tunnstuseks, et selles "pole mingit viha ega pahandust ... Siin on üksnes armastus, iludus, lõbudus, häädus ja kenadus."
Paljud KAH laulud, loodud saksa romantiliste laulude eeskujul, said rahva seas populaarseks. Tema esimene laul oli ilmselt "Süda tuksub tuks, tuks, tuks" (1869), tuntumad "Mu isamaa armas", ja "Kungla rahvas", hinnatuim "Isamaa mälestus". KAH-d on palju kritiseeritud muusikalise maitse kujundamises sentimentaalsete laulude kaudu. Muusikaseltside tollases repertuaaris võib aga näha üht põhjust, miks Vene võim neis riigipoliitikale ohtu kahtlustada ei osanud ja suhteliselt vabalt tegutseda lubas. Samuti võisid toimuda üldlaulupeod, mida 1891, 1894 ja 1896 KAH juhatas.
Eesti rahvuslased koondusid venestusajal ajalehe "Postimees" ümber. 1886-96 oli selle toimetaja KAH, kes soovis ajalehe abil tõsta rahva eneseteadvust ning virgutada tegelema majanduse ja kultuuriga. "Postimehes" domineeris erinevalt mitmetest teistest lehtedest õpetlik, eestlust pooldav artikkel. KAH polnud siiski hea poliitik, vaid sageli pealiskaudne, naiivne ja ülitundlik kriitika suhtes. Seetõttu varjutasid tema tööd tälid, eeskätt "Oleviku" toimetaja Ado Grenzsteiniga.
KAH oli väga seltskondlik, kujundades Tartu eesti seltsielu keskuseks oma kodugi. EÜS-i koosolekul tekkis siin 1884 mõte ka Eesti trikoloorist. Imakombel tänaseni säilinud esimese sini-must-valge lipu õmblemise korraldas KAH abikaasa Paula Hermann. Aktiivse ajakirjandusliku tegevuse lõpp - 1896 müüs ta "Postimehe" ja 1897 peatus muusikaajakirja ilmumine - tähistas ühtlasi KAH elu helgemate aastate lõppu. Kriitika, majandusraskuste ja tööpingest halveneva tervise tõttu muutus KAH varasemast elurõõmsast optimistist kibestunud pessimistiks. Professionaliseeruv eesti rahvuskultuur vajas üha enam sügavate teadmistega erialainimesi. KAH, asjaarmastaja paljudel aladel, muutustega kaasa minna ei suutnud. Nii ebaõnnestusid tal uute ajalehtede väljaandmine, muusikaajakirja taastamine, esimese eesti entsüklopeedia koostamine. Ränga pettumuse valmistas talle veel tema esimese ooperi "Uku ja Vanemuine" läbikukkumine 1908.
Tööalasele ebaedule lisandusid isikliku elu probleemid. Kogu elu eesti rahva haridustaseme tõstmisele pühendanud mehel ei jätkunud võimalusi oma lastele soovitud haridust anda. Parema hariduse omandas vaid tütar Salme, kes lastest ainsana muusikaga tegeles. Pojad Endel, Ülo Cornelius ja Heino pidid õpingud katkestama. Poeg Uno Rufus suri lapsena.
KAH suri Tartus südameataki tagajärjel. Ta andis suure panuse meie kultuurilukku venestuse tippajal. Ajastu vajas temasuguseid inimesi, kes uskusid eesti kultuuri tulevikku, osates seda sisendada paljuski pettunud rahvuskaaslastelegi.
Anu Raudsepp
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee