17:03 esmaspäev, 15.10.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Vilms, Jüri
1889 - 1918

Jüri Vilms
1./13. III 1889 Kabala v. Pilistvere khk. - 13. IV 1918 Helsingi ?
Jüri Vilms, keda on kutsutud Eesti iseseisvuse märtriks, sündis talurentniku peres. Tema koolitee algas Pilistvere kihelkonnakoolis ja kulges 1901. aastast Pärnu gümnaasiumis, kus ta eduka õpilasena peagi õppemaksust vabastati. 1904 asutas JV koos oma klassikaaslastega Pärnus illegaalse õpilasringi "Taim", mis andis välja samanimelist ajakirja. 1906 sai JV selle toimetajaks. Loeti keelatud kirjandust, peeti koosolekuid ja kõnesid. JV paistis silma osava oraatorina, agiteeris ja organiseeris.
Esimese Vene revolutsiooni päevil lõi 16-aastane JV kaasa ka sotsiaaldemokraatlikus liikumises, kus juba ilmutas häid juhivõimeid. 1907 heideti JV gümnaasiumi 6. klassist välja. Gümnaasiumi lõpetas JV eksternina 1907.
1907-11 õppis JV Tartu ülikoolis õigusteadust. Ta liitus radikaalse Eesti Üliõpilaste Selts Ühendusega, mis oli opositsioonis Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1908 valisid kaasvõitlejad JV EÜS Ühenduse esimeheks (1913 kuni surmani oli ta vilistlaskogu esimees). JV tegevus äratas sandarmite tähelepanu, korduvalt kuulati teda üle ja pandi lühemaks ajaks vangi.
Mitmesugustele takistustele vaatamata lõpetas JV ülikooli normaalajaga ja asus 1911 Tallinnas tööle vandeadvokaadi abina. Peagi avas ta oma kontori. Ta toimetas (1012-13) "Päevalehe" õigusteaduslikku lisa. Eestimaa Rahvahariduse Seltsis oli ta esimees, "Estonia" seltsis eestseisuse liige, mitmes ühistegelikus asutuses juhatuse liige. JV oli Tallinna Eesti Haritlaste Klubi asutajaid ja kandvamaid jõude.
I maailmasõja ajal süüvis JV rahvusprobleemidesse. "Noor-Eesti" ajakirjas "Vaba Sõna" nõudis ta eestlastele poliitilist autonoomiat. JV koostas "Eesti autonoomia eelkavatsuse", milles projekteeris Eestile Vene riigi koosseisus autonoomse Soomega sarnased õigused. Pärisorjusest vabastamise 100. juubeli aktusel "Estonias" peetud kõnes mais 1916 kinnitas JV, et eesti rahvas on kultuuriliselt täiesti küps ennast autonoomselt valitsema ja see vastaks ka Vene riigi huvidele. JV arvustas teravalt Jaan Tõnissoni mõõdukat kultuuri-rahvuslikku programmi ja kutsus eestlasi üles liituma Vene demokraatia vabadusliikumisega. Ta taunis ka Konstantin Pätsi ja Eestimaa rüütelkonna kokkulepet võimu jagamise kohta maaomavalitsuses. Ent samas ei soostunud JV sotsiaaldemokraatide rahvusliku nihilismi ja kosmopolitismiga. Oma missiooni nägi ta "moodsa demokraatliku rahvuspoliitika" kujundaja ja Radikaalsotsialistliku Erakonna (Tööerakonna) rajajana.
Kui lätlased asutasid 1915 oma rahvusväeosad Vene sõjaväe koosseisus, siis kerkis see küsimus üles ka Eestis. JV oli rahvusväeosade loomise vastu, leides, et tõenäoliselt paiskab Vene väejuhatus "tśuhnaad" kõige verisematesse lahingutesse. Läti küttide traagiline saatus kinnitas, et tal oli õigus. JV vastuseisu tõttu jäid rahvusväeosad sel ajal loomata.
Isevalitsuse kokkuvarisemise järel pani JV advokaadiameti maha ja pühendas end täielikult poliitikale, hakkas Aleksander Looringu sõnul kogu eesti rahva advokaadiks. Ta oli Eesti Liidu loomise algatajaid ja selle juhatuse aktiivne liige. Koos Heinrich Koppeli, Otto Strandmani ja Jaan Raamotiga koostas JV Eesti omavalitsuse ümberkorraldamise projekti, mis sai lähtealuseks Vene Ajutise Valitsuse 30. III 1917 määrusele. Ta arvati ka Ajutise Valitsuse juurde moodustatud erikomisjoni koosseisu, mis töötas välja omavalitsusseaduse kehtestamiseks vajaliku rakendusmääruse. Muutunud oludes pooldas JV rahvusväeosade loomist ja aitas sellele tõhusalt kaasa, kasutades seejuures tutvust sõjaminister Aleksandr Kerenskiga.
Aprillis 1917 hakkas JV toimetama "Päevalehe" poliitilist osa. "Kust on saanud Vene rahvas meie, Eesti rahva, kohta õiguse viimase saatust ära määrata. Meie oleme samasugune vaba rahvas nagu Vene rahvaski... Eesti rahva üle ei ole ühelgi maailmas õigusi peale tema enese," kirjutas JV "Päevalehes".
Juunis 1917 valiti JV Eestimaa Kubermangu Ajutisse Maanõukogusse, kus ta juulist novembrini oli noorem abiesimees. Maanõukogu esindajana viibis JV Petrogradis ülevenemaalisel nn. demokraatlikul nõupidamisel, kus ta lõplikult kaotas usu suurvene demokraatiasse. "Venemaa on haige, haige surmani." Nii resümeeris JV oma muljeid.
Enamlaste võimuhaaramise mõistis JV hukka, leides, et "enamlased on Vene revolutsioonile noa selga löönud" ja käes on aeg, "kus meie iseseisvalt ja vabalt oma enese teed peame hakkama käima." 15. / 28. XI tunnistas Maanõukogu end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks. Kui enamlased seejärel Maanõukogu laiali ajasid, sai JV peast haavata, halvemast päästnud teda Viktor Kingissepa vaheleastumine.
Tööerakonnal oli 1917-19 suur poolehoid. Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel novembris 1917 said tööerakondlased 21 % (JV valiti saadikuks), Eesti Asutava Kogu valimistel jaanuaris 1918 30% kõigist antud häältest. Tööerakond oli esimene Eesti partei, kes avalikult tõstatas oma konverentsil 11. / 24. XII 1917 iseseisva Eesti riigi väljakuulutamise idee.
JV oli Eesti iseseisvuse väljakuulutanud erivolitustega Päästekomitee liige Konstantin Pätsi ja Konstantin Koniku kõrval. Esimeses Eesti Ajutises Valitsuses oli JV asepeaminister ja kohtuminister, seega teine mees Pätsi järel. Tema allkirja kannab Ajutise Valitsuse ringkiri nr. 1 (6. III), milles eesti tegelasi kutsutakse üles jääma truuks iseseisvuse aatele.
Eesti omariiklusele rahvusvahelise toetuse hankimiseks asus JV aprilli algul 1918 Käsmust koos kolme mehega teele. Suursaarel võtsid sakslased nad kinni ja viisid Helsingisse. 13. IV lasti 29-aastane JV koos kaaslaste ja 41 Soome punakaartlasega maha, võimalik, et Tallinnast saksa võimudelt saadud juhtnööride kohaselt. Kõik maeti Huopalahti metsa ühishauda. JV surma aja ja koha kohta on ka teisi versioone.
Detsembris 1920 tõi Eesti sõjalaev "Lennuk" JV ja ta kaaslaste põrmud kodumaale. JV põrm maeti suurte auavaldustega Pilistvere kalmistule perekonna hauaplatsile. Postuumselt anti talle tsiviilteenete Vabadusristi kõrgeim klass.
Toomas Karjahärm
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Jüri Vilmsi tapsid Soome valged

Kultuuriloolase Malle Salupere arvates on just see selgitus eile 87 aastat tagasi toimunud veretööle kõige tõenäolisem.

Eesti iseseisvumise peamine võtmeisik - kõige noorem, kõige julgem ja kõige avaramapilgulisem Päästekomitee liige Jüri Vilms (13. 03. 1889-13. 04. 1918) - on eestlaste teadvuses pikka aega varjus olnud. Ka enne sõda tegelesid tema saatuse ja mälestustega vaid endised sõbrad ja üks entusiastist uurija (Aleksander Looring, kelle sakslased 1942 hukkasid). 1993 pühendas Jaan Kross talle romaani "Tabamatus".
1998 avaldas Ilmamaa kirjastus Vilmsist koguni kaks raamatut - Eesti mõtteloo sarjas Vilmsi enda artiklitest "Kahe ilma vahel" ja Looringu kogutud ja koostatud tekstidest "J. Vilms mälestustes". Vastukajad jäid tagasihoidlikuks; võib-olla häbenedes Vilmsi vasakpoolsust. Et Eesti tänaste poliitikute ja ajakirjanike mõtteis sotsi-tüvelised mõisted ikka veel assotseeruvad kommunismi ja kõige sellest tulenevaga, ei oldagi teadlik vasakpoolsuse määravast rollist Eesti iseseisvumisel ja esimestes valitsustes.
Teada on, et Vilms koos kolme kaaslasega suundus Käsmust üle lahe 27. märtsil 1918, maeti Helsingi lähistel hiljemalt 13. aprillil ja laibad leiti ning toodi Eestisse detsembris 1920. Vastavalt uurimistulemustele jäid tapjateks sakslased, mis rahuldas nii Soome kui Eesti osapooli.
Nüüd, kaheksa aastat pärast Seppo Zetterbergi uurimuse Jüri Vilmsin kuolema ilmumist Soomes, on kirjastus Tänapäev teinud selle Erkki Bahovski tõlkes ka eesti lugejale kättesaadavaks. 269-leheküljelise raamatu alapealkirjaks on Eesti asepeaministri hukkamine Helsingis 13. aprillil 1918. Sisuks ülevaade Vilmsi elukäigust kuni tema kadumiseni, otsingutest ja otsijatest ning järelkajadest. Lõpus viited, kirjandus ja nimeregister.
Vilmsi kadumise asjaolude kirjelduse ning selle kohta omaks võetud ametliku legendi on Zetterberg võtnud eriti täpse vaatluse alla ning vastuvaidlematult tõestanud selle absoluutse paikapidamatuse. "Tunnistajate" konstrueeritud eestlaste marsruut on igas tükis ümber lükatud: Suursaarele nad ei pääsenud, mai alguseni punaste käes olnud Kotkasse ei saanud sakslased neid tuua, Regina-nimeline laev seisis remondis ja ei olnud ülepea võimeline jääs liikuma, suhkruvabriku õuel ei ole sakslased kedagi hukanud jne.
Sama põhjalikult on Zetterberg välja selgitanud legendi autorite ehk võtmeisikute elulood ja selle kolmiku omavahelised suhted, mis ei jäta vähimatki kahtlust, et tegemist oli omavahel ammuste tuttavate ja osalt Soome salateenistusega seotud sulidega, kellele olid saanud või tehtud teatavaks Vilmsi ja ta kaaslaste hukkumise asjaolud. Zetterberg väidab, et "Soome võimudel polnud õrna aimugi, missugustele tulemustele olid eestlased oma Vilmsi-uuringuis jõudnud ja kellelt see info pärines". Aga võib-olla oli asi täpselt vastupidi? Lollitati pigem Eesti poolt, kus ei teatud, et peatunnistaja, kes dokumentides esines kui "major J(oel)", on Eestis mitme kuriteo pärast tagaotsitav Krapifsky, kel polnud ühtki ohvitserikraadi. Kogu jant meenutab viletsat spioonifilmi, kus ise fabritseeritakse arveid ning kirjutatakse endale kirju ja esitatakse neid tõenditena jne. Eesmärk oli Eesti poolelt võimalikult rohkem raha välja pumbata, kuni lõpuks ka haud "üles leiti".
Poliitiline situatsioon oli ka Soomes ärev ja ebakindel. 6. 12. 1917 oli Svinhufvudi parempoolne valitsus kuulutanud Soome iseseisvaks. Vilmsi Eestist lahkumise ajal olid Helsingis ja Lõuna-Soomes juba üle kuu võimul samuti iseseisvust pooldavad Soome sotsiaaldemokraadid ja käis kodusõda Kesk- ja Põhja-Soomes paiknevate Mannerheimi vägedega. Valgetele olid appi saabumas Saksa diviis sama kindral Rüdiger von der Golzi juhtimisel, kes aasta hiljem seisis Lätis Landeswehrile appi tulnud diviisi eesotsas ja pidi Võnnu lahingus eestlastele alla vanduma. Tol korral oli Ajalool veel mitmeid võimalusi, Soomes oli punane meelsus ülekaalus, ja Mannerheim oleks kümne tuhande sakslase abita ning valge massiterrorita vaevalt võita suutnud.
Selle erakordselt verise ajajärgu śokist hakkavad soomlased alles nüüd, kolm inimpõlve hiljem üle saama. Lahinguis langes kummalgi poolel 3500 inimese ringis, punane terror nõudis üle 1600, valge terror ametlikel andmetel ligi 8400 inimelu, millele lisandusid 80 000 arreteeritut, kellest vähemalt 12 000 esimesel suvel vangilaagrites nälga ja haigustesse surid. Valgete püssitorude ette võis pikalt arutlemata sattuda iga vähegi punaseks peetav isik (meenutame Eesti 1941. ja 1944. a. suvelahinguid).
Oma versiooni Vilmsi saatusest jätab autor välja pakkumata. Riskime ainuvõimaliku järeldusega: Vilms langes Soome valgete ohvriks, kusjuures kõik võinuks õnnestuda, kui oleks jõutud Soome päev-paar varem. Viivituse peapõhjuseks oli ürgeestilik kitsipunglus ehk reisilistele tallitäie hobuste seast loovutatud kõlbmatu veoloom. Omanik kinnitas hiljem, et jääle kõngenud hobune oli isepäine ja arg ega astunud iialgi üle takistuste (jääpragude).
Esmalt looma "veendes", siis rege lükates ja tirides kaotati päevi. Nii jõuti hilja Kotkasse või Loviisasse punaste juurde, kes mõni nädal varem olid aidanud M. Martnal, E. Virgol, K. Pustal ja prof. A. Piibul üle jää Ahvenamaale ja sealt Rootsi pääseda. Vilmsile kui naaberriigi asepeaministrile võidi ka saatja(d) ning mõjukad kirjad kaasa anda.
Ilmselt satuti Helsingisse suundudes kaitseliitlaste kätte. Kuulujutud Eesti punastest spioonidest kütsid kirgi, mehed lasti pikema jututa maha ja alles siis, kui riietest tulid välja sisseõmmeldud dokumendid ja rahasummad, võeti ühendust Soome salapolitseiga. Selle mureks sai nüüd rahvusvahelise skandaali vältimine.
Esialgu püüti jälgi peita. Huopalahtis olid sakslased 12. aprillil hukanud umbes 45 punaväelast. Nende jaoks oli samasse kaevatud suur haud, kuid kuni järgmise päevani said omaksed lähedaste surnukehi ära viia. Keegi hiljem ülekuulatutest ei olnud seal eestlastest midagi kuulnud. Igatahes aga, kui järgmisel päeval järelejäänud 32 ohvrit hauda aeti, olid selle põhjas roguskiga kaetud nelja eestlase laibad, võimalik, et kerge liivakorra all, mis haua räpakal avamisel 32 kuud hiljem muidugi enam silma ei torganud. Kus nad tabati ja tapeti, on täpselt teada vaid luurajate Valhallas.
Zetterbergi raamatus on avaldatud tõendina esitatud töödeldud mahalaskmisfoto ja selle täielik originaal. Laskjad on valgesoomlased, hukatavaid on vähemalt 5 ja koht on mingi künkanõlv. Siiski ei väidaks ma nii kindlalt, et "tegemist ei ole Vilmsi hukkamise, vaid teadmata sündmusega, mille fotot tema saatuse uurijad kasutasid ametliku versiooni konstrueerimiseks." Viies mees võiski olla punavalitsuse esindaja.
Teatavasti pälvis Eesti pärast Tartu rahuga saadud Nõukogude valitsuse tunnustust esimese de jure tunnustuse Soomelt 1920. a. juunis, mil Eestipoolne komisjon uuris Vilmsi saatust. Eesti saadik Soomes Oskar Kallas on 4. juunil palunud uurimisandmeid mitte avaldada, kuna Soome valitsus näib olevat asjasse segatud ja enneaegsed süüdistused võiksid "asjale" (tunnustuse saamisele?) kahjuks tulla. Kui 7. juunil saabus iseseisvuse de jure tunnustus, oli süüdistamine muutunud kohatuks. Sakslased kõlbasid patuoina rolli suurepäraselt, ja süüdistuse hõredus ei huvitanud enam kedagi. Ise ei vaevunud nad end Eesti-suguse "kummalise väikese riigiebardi" vastu kaitsma.
Malle Salupere
15 (801) 14. aprill 2005 Eesti Ekspress

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee