13:22 neljapäev, 23.11.2017
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Vilde, Eduard
1865 - 1933

Eduard Vilde
9. / 21. II 1865 Pudivere v. Simuna khk. - 26. XII 1933 Tallinn
Eduard Vilde sündis Virumaal Simuna kihelkonnas Pudivere mõisas kupja pojana. Tema lapsepõlv möödus Muuga mõisa tüüpiderohkes keskkonnas, kus ta isa oli aidamees ja ema virtin. EV omandas saksakeelse hariduse Tallinnas Kentmanni algkoolis, elementaarkoolis ja 1878-82 kreiskoolis, kust ta lahkus heade teadmistega, kuid lõpueksameid tegemata. Koolis oli tal tärganud suur huvi kirjanduse ja teatri vastu. Üle aasta viibis noormees Keila lähedal karjaküla mõisas, kuhu isa oli äsja valitsejakoha saanud. Siin luges ta palju, jälgis pea kõiki ilmuvaid Eesti lehti ja katsetas ka ise põnevusjutte kirjutada. Neist üks, "Musta mantliga mees", pälvis "Virulase" toimetaja Jaak Järve tunnustuse. J. Järv kutsus ta sügisel 1883 enda juurde.
Algas pikk ja viljakas ajakirjanikutegevus, mis käis käsikäes ilukirjandusliku loominguga. 1883-86 "Virulase" toimetuses, 1887-88 viis kuud "Postimehe" tegeliku toimetajana (katse lehe omanikuks ja väljaandjaks saada jäi ametivõimude vastuseisu tõttu katki) ja poolteist kuud "Revalsche Zeitungi" juures ning üle aasta Riias ajalehe "Zeitung für Stadt und Land" toimetuses vaheldusid lühemate peatustega vanematekodus, kus kirjutas lehtedele jutustusi, artikleid ja sõnumeid ning tõlkis. Esimesed seitse aastat sulemehe elu möödusid muretult ja lõbusalt. Hoolimata sagedasest boheemitsemisest, kuulus EV juba siis ärksamate ja edumeelsemate kirjameeste hulka, keda ei jätnud ükskõikseks elu varjuküljed ja vaimne loidus ja kes tegeles väsimatult eneseharimisega. Töö saksakeelsete ajalehtede juures andis julgust ennast ka välismaal proovida. 1890-02 elav EV vabakutselise ajakirjanikuna Berliinis. Majanduslikult osutus elu Saksamaal kitsikuks, mida süvendas juba Riias mõtlematult sõlmitud ja sobimatu abielu, mis kestis 7 aastat. Suvel 1892 naasis EV koju ja peatus jälle vanemate juures. Esimene romantilis-realistlik loomeperiood oli aset andmas teisele, süvenenumale ja pingelisemale. Siiski polnud ka EV esimene kümne aasta looming kergekaaluline - see oli erakordselt produktiivne: 21 raamatut jutustusi ja romaane. Neis kireva välissündmustikuga, pingelisena fabritseeritud, kuid pinnapealse karakterikäsitlusega teostes oli ometi selge sotsiaalne ja eetiline suunitlus ja seisukohavõtt seisuslike vaheseinte, rahavõimu ja rikastumiskire hukutava mõju vastu.
1893-96 töötas EV jälle Tartus "Postimehe" toimetuses. EV kui suurkirjaniku küpsemises olid need Berliini aastate kõrval olulisemateks. Pärast seda, kui ta oli seal lähemalt tundma õppinud saksa realismi tippteoseid, innustunud Euroopa kaasaegsetest poliitilistest probleemidest ja omandanud sotsialistliku maailmavaate alged, süvenes ta Tartus läti ja vene sotsiaaldemikraatlike üliõpilaste ringis marksistlikku filosoofiasse, jätkates seda sügistalvel 1898-97 vabakutselisena Moskvas viibides. 1895-96 küpses kirjanikus maailmavaateline pööre, mis pani teda ühiskondlikke nähtusi seletama ajaloolise materialismi vaatenurgast ja leidis kirjandusliku väljenduse kriitilise realismi vormis. Uue suuna tähiseks eesti kirjanduses sai EV külaromaan "Külmale maale", mis ilmus 1896 esmalt "Postimehe" jutunurgas ja seejärel ka raamatuna.
Moskvast naasnud, asus EV kevadel 1897 tööle Narvas ilmunud ajalehe "Virmaline" toimetajana, kogudes seal materjali teoksiloleva töölisromaani "Raudsed käed" jaoks, mis ilmus ajalehes 1898 (raamatuna 1908). 1898-1901 töötas EV Tallinnas "Eesti Postimehe" toimetuses, käies selle lähetusel 1900 Pariisi maailmanäitusel. Järgnes töö järjest radikaalsemate ajalehtede toimetuses - 1901-04 "Teataja" ja 1904-05 Tartus "Uudiste" juures. Nende lehtede toetusel tegi EV kaks pikemat reisi - 1903 Kesk- ja Lõuna-Euroopasse ning sügisel 1904 Krimmi ja Kaukaasia eesti asundustesse, mida kajastas reisikirjeldustes. Neil aastail kirjutas EV oma ajaloolise triloogia, kriitilise realismi tippsaavutuseks peetava "Mahtra sõja" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsveti" (algusosa ajalehes "Uudised" 1905, raamatuna 1908), mis said rahva hulgas väga populaarseks ja levitasid ühiskonnakriitilist mõtteviisi ja mõisnikevastaseid meeleolusid rohkem kui ükski teine teos. 1905. a. revolutsiooni sündmustes lõi EV eesti soltsiaaldemokraatide ridades aktiivselt kaasa nii suu kui ka sulega, mistõttu tal pärast sõjaseisukorra kehtestamist tuli kodumaalt pageda. Kohtulikult jälitatavana oli EV koos oma teise abikaasa, "Uudiste" toimetuse liikme Linda Jürmanniga (1880-1966) sunnitud maapaos olema kuni 1917. aastani.
Lühemate peatuste järel Peterburis, Helsingis ja Zürichis naasis EV kevadel 1906 Helsingisse, kus toimetas revolutsioonilist pilkelehte "Kaak", kuid pidi sügisel jälle pagema. Rännanud järgnevail aastail mööda Euroopat (Kopenhaagen, Nürnberg, Berliin, München, Stuttgart, Brüssel, Viin), külastas EV ka 1911. a. algul ka New Yorki. Ameerika valmistas talle sügava pettumuse ja koos abikaasaga, kes oli alates 1910 abistanud seal endist "Uudiste" toimetajat Peeter Speeki sotsiaaldemokraatliku ajalehe "Uus Ilm" väljaandmisel, naasis EV Euroopasse ja jäi emigratsiooni lõpuni elama Kopenhaagenisse. EV pagulasperioodi looming tähistas uut sammu kunstiküpsuse suunas. Kultuuriliseks suursündmuseks said EV "Jutustused" (1912), draama "Tabamata ime" (1912), komöödia "Pisuhänd"  ja romaan "Mäeküla piimamees" (1916), milles kirjanik on suutnud veelgi rohkem süveneda tegelaste psühholoogiasse kui varasemates teostes.
Mais 1917 jõudis EV kodumaale, tegutses ajakirjanikuna ja 1918 "Estonia" teatri dramaturnina. 1919 asus ta Eesti Vabariigi pressibüroo juhatajana Kopenhaagenisse ja sügisel määrati saadikuks Berliini. Lahkunud 1920. a. lõpul diplomaatilisest teenistusest, elas ta kutselise kirjanikuna veel mõne aasta Saksamaal ja 1923. aastast Tallinnas. Pälvinud kirjanikuna teenitud ühiskondlikku tunnustust (sh. 1929 Tartu Ülikooli audoktor), tegeles EV peamiselt varem ilmunud loomingu redigeerimisega "Kogutud teoste" (Tartu, 1923-35, 33 köidet) jaoks.
EV maeti esimesena kultuuritegelaste panteoniks saanud Metsakalmistule.
Tiit Rosenberg
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997
Eduard Vilde
1965. a. kevadel, kui Eduard Vilde sünnist möödus 100 aastat, püstitati Tallinnas Harju tänava äärde kirjanikule mälestussammas (autorid arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Albert Eskel). Dolomiidist mälestussammas kujutab avatud raamatut kirjaniku pronksportreega ja stseene tema ajaloolisest triloogiast. Sambal on kirjaniku tekst:
"Januneb inimese hing loodusesunduslikult ilu järele, siis januneb ta ühes sellega tõe järele - elutõe, ilutõe, kunstitõe järele, ja kas ei ole teile teatavaks saanud nähtus, et suured ja sügavad vaimud kõigist rahvustest - kirjanikud, luuletajad, filosoofid - et nad kõik tõe, õiguse ja õigluse teenistuses seisavad, et nende sulg välja astub rõhutute eest ja rõhujate vastu, vaevatute eest ja vaevajate vastu, et esteetik ja eetik nende teostes üheks akordiks koonduvad. Nad ei saa teisiti, kui inimest armastada."
Samba nurgakivi panemisest võttis osa ka kirjaniku lesk Linda Vilde-Jürmann (1880-1966).
Karl Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee