18:19 pühapäev, 22.09.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Suits, Gustav
1883 - 1956

Gustav Suits
18. / 30. XI 1883 Kastre-Võnnu v. Võnnu khk. - 23. V 1956 Stockholm
"Suitsu elu tulel on kahtlemata puudunud tarviline määr hapnikku. Kuid igatahes on Gustav Suits üks Eesti euroopalisemaist isikuist, kasvand üle koduse ahtsuse rahvusvahelisteni väljavaadeteni," kirjutas Aino Kallas 1918. a.
Gustav Suits sündis Võnnu koolimajas kooliõpetaja perekonnas. 1892-95 õppis ta Võnnu külakoolis, 1896-1904 Tartu Gümnaasiumis, mille lõpetas kuldaurahaga. Astus Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, kuid juba 1905 siirdus Helsingi ülikooli, kus valis õppeaineks Euroopa rahvaste kirjanduse, esteetika, soome keele ja kirjanduse ning rahvaluule. 1910 lõpetas GS ülikooli cand. phil. kraadiga.
1911 ta abiellus oma õpingukaaslase Aino Thauvóniga. Helsingis leidis GS tööd abijõuna ülikooli raamatukogus (1911-13), oli vene gümnaasiumis soome ja rootsi keele õpetaja (1913-17), tegi kaastööd eesti ja soome lehtedele. 1914 sõitis GS Helsingi ülikooli stipendiaadina pariisi, kust ta pärast maailmasõja puhkemist peagi tagasi tuli.
1917-19 võttis GS aktiivselt osa poliitilisest elust. Juba varem oli ta lähedalt kokku puutunud radikaalsete noorsoomlaste ja sotsiaaldemokraatlike ringkondadega. Kui Eestis asutati sotsialistide-revolutsionääride partei (esseerid), astus GS kohe selle liikmeks ja hakkas juhtima Eesti esseeride Helsingi osakonda; ta valiti partei keskkomitee liikmeks. GS oi üks esimesi eesti poliitikuid, kes 1917 tõstatas Eesti omariikluse mõtte. Aktiivselt propageeris GS Eesti-Soome liitriigi ideed.
5. I 1918 avaldas esseeride partei trükis GS-i koostatud dokumendi "Eesti Töövabariik. Eesti S-R Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses", milles ta põhjendas iseseisva demokraatliku vabariigi väljakuulutamist vajadusega kaitsta töörahva võite, vältida Saksa okupatsiooni ja Venemaalt lähtuvat kontrrevolutsiooni ohtu. GS-i märgukiri ei leidnud Eesti Nõukogude Täitevkomitees poolehoidu, sest eesti enamlased olid kategooriliselt Eesti omariikluse vastu. Eesti esseerid hoidsid töövabariigi ideed päevakorras kuni Eesti Asutava Kogu valimisteni aprillis 1919. Saksa okupatsiooni ajal aitas GS kindlustada vastloodud Eesti riiki välismaal, oli Eesti informatsioonibüroo juhataja Stockholmis.
Rahvusülikooli alguspäevil novembris 1919 kutsuti GS eesti ja üldise kirjanduse kateedrisse õppejõuks ja suunati stipendiaadina Helsingisse. Tartu ülikoolis asus ta tööle veebruaris 1921. 1919-24 oli GS professori kt., alates 1924 erakorraline professor, 1931-44 professor. GS käis teaduslikel välisreisidel Soomes, Norras, Rootsis, Saksamaal, Hollandis, Nõukogude Liidus. 1931 sai GS Soome Kirjanduse Seltsi ja 1936 Prantsuse Académie Septentrionale`i korrespondentliikmeks. 1938 nimetas riigihoidja GS-i Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
1944 põgenes GS Soome kaudu Stockholmi, kus ta sai Nobeli Instituudi stipendiaadiks. Eesti Teadusliku Instituudi liikmena uuris ta kirjanduslugu, pidas loenguid, esines rahvusvahelistel konverentsidel. GS suri Stockholmis ja on maetud sealsele Metsakalmistule.
GS astus kirjandusellu sajandivahetusel. Ta toimetas õpilasnoorte koguteost "Kiired" (I-III, 1901-02), "Noor-Eesti" albumeid (I-V, 1905-15), ajakirja "Noor-Eesti" (1910-11). "Noor-Eesti" liikumise juhina sai temast moderneriseerimise-euroopastumise ideoloog, kes oluliselt mõjutas oma aja vaimsust ja eriti eesti intellektuaalide noorema põlvkonna pürgimusi. Tema tuntud üleskutse 1905 "Enam kultuuri! ... Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" oli epohhiloova tähtsusega. Tema tõlgenduses tähendas euroopastumine professionaalkultuuri loomist eestlaste endi poolt ilma saksa ja vene vahenduseta.
GS-i poliitiline radikalism, sotsialistlikud sümpaatiad ja revolutsioonilised emotsioonid tulid kõige selgemini välja esimese Vene revolutsiooni ajal ilmunud koguteoses "Võitluse päevil" (1905) ja raamatus "Sihid ja vaated" (1906). Loovisiksuse ja humanistina püüdis GS sünteesida kompromissiideoloogiat, ühendada sotsialismi ja liberalismi, sotsiaalset õiglust ja liberaalset individualismi. Ta oli opositsioonis rahvuslaste mõõduka tiivaga, keda pidas kiriklik-vanameelseteks, samuti marksistidega, keda süüdistas rahvuslikus nihilismis.
GS on andnud suure panuse eesti professionaalse kirjandusloo, kirjandus- ja teatrikriitika sündi. Tema uurimistöö peateemad olid eesti kirjanduse ajalugu, eesti poeesia, Lääne-Euroopa ja vene kirjandus. Oma uurimustes rakendas ta kultuuriloolist meetodit, talle avaldas mõju Georg Brandese kultuuriajalooline koolkond. GS asutas Akadeemilise Kirjandusühingu ja oli selle esimees 1924-41. GS on kirjutanud kirjandusloolisi ülevaateid ja rohkesti kompatseid lühiuurimusi eesti ja väliskirjandusest.
Keskne koht GS-i loomingus kuulub luulele, kus tema talent avaldus eriti eredalt. Tema esikkogu "Elu tuli" (1905), millest sai ajastu tähtteos, väljendas jõulistes sümbolites noore põlvkonna romantilisi vabadusaateid ja revolutsioonilist paatost. Ka järgnevates kogudes "Tuulemaa" (1913), "Kõik on kokku unenägu" (1922), "Tuli ja tuul" (1950) jt. taotles GS sügavamat filosoofilist mõtestatust ja täiuslikumat vormi, vaatles suuri ühiskondlikke muutusi (revolutsioonid, sõjad, Eesti iseseisvumine) euroopaliku intellektuaali pilgu läbi. Suurem osa GS-i luulest on ilmunud tema "Kogutud luuletustes" (1938, 1963) ja valikkogudes.
Toomas Karjahärm
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee