18:16 pühapäev, 22.09.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Tammsaare, Anton
1878 - 1940

Anton Hansen-Tammsaare
18. / 30. I 1878 Albu v. Järva-Madise khk. - 1. III 1940 Tallinn
Omariiklus lõi parimad võimalused eesti kultuuri arenguks, mis aga eeldas haritust, töökust ja eetilisust. Tollast vaimsust mõjutas oluliselt Anton Hansen-Tammsaare looming.
AHT sündis 30. I 1878 Järvamaal Albu vallas Põhja-Tammsaare talus Peeter ja Ann Hanseni neljanda lapsena. Kokku sündis neile 12 last, kellest suureks kasvasid kümme: Jüri, Jaan, August, Anton, Paul, Oskar, Otto, Marie, Anette ja Marta. Kodust sai AHT erakordse töötahte, talupoegliku visaduse sihtide saavutamisel ja tasakaalukuse. Lapsepõlvest pärines ka ta loodusearmastus ja realistlik elutaju.
Esimesed suleproovid tegi tulevane Eesti silmapaistvaim kirjanik teadaolevalt Väike-Maarja kihelkonnakooli päevil, kus tema kirjandusharrastusi äratas ja õhutas luuletajast õpetaja Jakob Tamm. AHT vaadete ja tõekspidamiste kujunemisele avaldas mõju Hugo Treffneri koolis (1898-1902) tekkinud huvi loodusteaduste ja realistliku kirjanduse vastu, mis vormis tema materialistlikku maailmapilti. Sel ajal süvenes ka Euroopas sekulariseerumisprotsess ning vaimuelu iseloomustas üha enam usk teaduse ja inimmõistuse abil tervikliku maailmatunnetuseni jõudmisse. Erinevalt paljudest tolleaegsetest Eesti haritlastest võõrdus AHT kirikust.
Ajakirjanikuaastatel (1903-07) arenes AHT vastuvõtlikkus ühiskonna aktuaalsete küsimuste suhtes. Oma kutsumust olla kirjanik ta mõistis ilmselt õppimisajal Tartu ülikooli õigusteaduskonnas (1907-11). Juureldes kirjanduse rolli üle, jõudis ta järeldusele, et see peab elu vaatlema ja kajastama, mitte võitlema. AHT on hiljem öelnud: "Kirjanik kui tundlikum element ühiskonna koosseisus ei saa ometi muud kirjutada kui ainult seda, mis liigutab ja häirib kogu ühiskonda. Tema peb paratamatult olema ühiskonna meeleolu termomeeter." Peamiselt tähendas see periood AHT-le pingsat eneseharimist õigusteaduse, maailmakirjanduse, keelte ja filosoofoa alal. Ta kirjutas vähe, tuntumad on "Noor-Eesti" väljaannetes ilmunud jutustused "Pikad sammud", "Noored hinged" ja "Üle piiri", millega kinnistus tema kirjanikunimena Tammsaare.
1907 liitus ta radikaalse, ajuti isegi pahempoolsusse kalduva Eesti Üliõpilaste Selts Ühendusega. Sageli üksindust eelistava kirjaniku elus jäi see ainsaks organisatsiooniks. AHT, kes valis väga hoolikalt lähedasi kaaslasi, leidis sealt endale juristidest sõbrad Anton Palvadre ja Rein Eliaseri. AHT ei jõudnud ülikooli lõpetamiseni, sest poolteist kuud enne riigieksameid avastati tal tuberkuloos. Ravi ja tema ainus pikem reis kevadel-suvel 1912 Musta mere äärde leevendasid tervislikku seisundit. Paraku lisandus peagi maohaigus, mistõttu järgnev elu nõudis ranget dieeti ja enesekontrolli. Kõik see jättis jälje ta elukäigule. 1911-20 elas AHT oma venna Jüri metsavahitalus Koitjärvel, kus tegeles eelkõige tõlkimise, kirjutamise ning ühiskonna arengu jälgimise ja analüüsimisega.
AHT kriitilisust ja skeptitsismi suurendas I maailmasõda, milles eestlastele eeskujuks seatud eurooplased hävitasid üksteist ja oma kultuurivarasid. Ta arvustas senist suhtumist Euroopa kultuuri: kas on Euroopa kultuur võõriti või saavad eestlased sellest võõriti aru. Purunenud illusioonid suunasid süüvimist inimhinge keerukusse, et otsida ja leida lahendusi ühiskonna inimväärsemaks muutmisel. Sõjad puudutasid eestlasigi, kuid vabadust kaitsnud rahvale ei toonud need pettumust ja kibestumust nagu paljudele Euroopa rahvastele. Tartu rahu avas lootusrikka ajajärgu Eesti ajaloos.
1920 toimusid suured muutused ka AHT elus. Ta sõlmis abielu Käthe Weltmaniga, kellega sündisid poeg Eerik ja tütar Riita. Ta asus elama Tallinna ja pühendus kutselisele kirjanikutööle.
Selle ääretult haritud, mitmekülgsete huvidega ja oma ajast kõrgemal seisnud mehe mõttepärand on jäädvustunud nii kirjandusloomingu kui ka publitsistikana. AHT looming - romaanid "Tõde ja õigus", "Kõrboja peremees", "Ma armastasin sakslast", "Põrgupõhja uus Vanapagan"  jpm. - on läbinisti eestipärase probleemistikuga. Ta käsitles neis elu, heitlusi ja taotlusi erinevatel ühiskonna etappidel. AHT juhindus elu sügavaima ja õigete väärtushinnangute otsinguist.
AHT ei piirdunud Eesti temaatikaga, vaid seostas siinseid probleeme maailmakultuuri arenguga. Ta kirjutas rohkesti filosoofilisi mõtisklusi, mis pole kirjanduspärandi kõrval minetanud aktuaalsust tänaseni. AHT tegi murelikuks kaasaegne tsivilisatsioon, mis ei suutnud vältida inimkonna kannatusi ja õnnetusi. Väljapääs võinuks olla kultuuris. AHT nägi, et kultuuri ei hinnata vääriliselt, sest see nõuab pidevat, rasket ja kurnavat tööd.
AHT armastas oma isamaad. Südamevaluga jälgis ta Eesti riigi saatust alates Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamisest sügisel 1939. Tema viimaseid õpetussõnu oli: "... ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis."

AHT suri Tallinnas töölaua taga infarkti. Tagasihoidlikult elanud suurmees maeti Metsakalmistule ta viimse soovi kohaselt ilma välise ausärata. Haridusminister Paul Kogerman pidas ainsa järelhüüde, valitsus tõi ainsa pärja. Rahvas kandis austust oma südames.
Anu Raudsepp
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee