|
|
 |
 |
 |
 |
 |
 |
| |
Saar, Mart
1882 - 1963
Mart Saar
Mart Saar õppis Kaansoo külakoolis, Suure-Jaani kihelkonnakoolis, Põltsamaa Aleksandrikoolis ja Peterbusri konservatooriumis oreli ja kompositsiooni erialal. 1908.a. lõpetas ta L.Homiliuse oreliklassi ning 1909-1911 õppis A.Ljadovi ja N.Rimski-Korsakovi juures kompositsiooni. Peale lõpetamist töötas pedagoogi ja interpreedina Tartus, alates 1921.aastast Tallinnas. Aastail 1928-1932 oli ta jälle Tartus Kõrgema Muusikakooli õppejõud oreli ja klaveri alal. Aastail 1932-1943 elas M.Saar isakodus Hüpassaarel. Sünnikoha loodus on avaldanud suurt mõju helilooja loomingule. Siin on sündinud tema kaunimad meloodiad - "Põhjavaim", "Leelo", "Lauliku talveüksindus" jt.
Aastail 1943-1956 oli M.Saar Tallinna Riiklikus Konservatooriumis kompositsiooni eriala õppejõud. ENSV rahvakunstnik.
Esimest muusikaõpetust sai tulevane helilooja isalt.Kord käinud väike Mart isaga onu pool, kus oli vanaisa ehitatud orel. Mart Saare mälestustest loeme: "Isa mängis siis seal. Ta improviseeris, mis jättis mulle unustamatu mulje. Nädalate viisi vaevas, ei saanud lihtsalt rahu ei öösi ega päevade viisi. See oli unustamatu. Nii haarav. Hakkasin isa paluma, et telliks mulle oreli./ …./ See oli 1887.a. Kui see ära toodi. /…/ Nüüd tahtsin nooti õppida. Toru-Jaagupil oli Erlemanni muusikaõpetus. Lugesin seda sada korda läbi, algusest lõpuni. Õppisin noodimärgid kõik ära viiuli- ja ka bassivõtmes. …".
J.Kuldkepp mäletab:"Kui ma 1888.a. sügisel läksin teise klassi, toodi I klassi Hüpassaare metsavahi poeg Mart Saar./…/. Oma eraldatud kodunurgast ja metsavaikuse vallast sellise sagina keskele sattunud Mart Saarele siin ei meeldinud. Eriti seltsiv Mart ei olnud, kuid minuga sai ta peagi sõbraks, sest minul oli pardipill. Et Mart koolis väga suurt koduigatsust ei tunneks, tõi isa poisile kooli muusikariistu - pardipilli, vilepilli ja veel mingisuguse laste pasuna taolise pilli. Sügiseks muretseti koolile uus orel. Juba kooli tulles oli Mart Saar vilunud orelimängija ja kui ta nüüd mõned korrad orelil harjutada oli saanud, lubas õpetaja hakata tal mängima hommikupalvustel ja laulutundides.
… Muidu ta just vigurimees ei olnud ,aga oreli taga võis muutuda päris lõbusaks. /…/ Kord keeras ta näo klassi poole ja tegi õpetajat jäljendavaid grimasse. Ise ta küll segamini ei läinud, aga õpilased hakkasid naerma ja laul katkes. /…/ Vene keelega tuli Mart koolitöös päris keskmiselt toime, kuid rehkendamine oli talle äärmiselt vastumeelt. Huvitav oli veel ka see, et kuigi Mart oli kõva muusikamees, polnud ta üldse laulumees".
H.Siimer meenutab:"Saar oli kuidagi imeliselt silmapaistev, kõhn, haiglaselt põlevate silmadega poiss. Ta elas eneses, nagu kuskil eri maailmas. /…/ Nagu öeldud, orelimängus üllatas ta meid tõesti. Ta nägu valdas mingit ürgjõulist elamust ja ta pilk otse õgis noote."
1901.a. sügisel astus Mart Saar Peterburi konservatooriumi prof. L.Homiliuse oreliklassi. Juba II poolastal vabastati Saar õppemaksust, kuna ta oli sooritanud kõik eksamid hindele "väga hea". Vaatamata sellele tuli tal võidelda puudusega, sest isa surma tõttu (1901) oli ta sunnitud loobuma igasugusest kodusest toetusest. Konservatooriumi astudes oli ta müünud pere vanema pojana oma pärimisõiguse Hüpassaare metsavahi kohale õemees Mart Tomsonile 250 rubla eest, et saada õpingute alustamiseks vajalikku raha.
M.Saar meenutab:"Kui konservatooriumi läksin, siis elasime Juhan Aavikuga ühes toas. Ja siis Südaga olime ühe aasta ühes korteris. /…/ Nälgisime mõlemad. Mõnikord oli kaks nädalat - peale vee midagi suhu ei saanud. Aga tööd sai tehtud. Siis just eriti. Tuju oli hää. /…/ Kord ei olnud leiba. Aga mõlemil olid mütsid. Siis tulime selle peale, et tarvis üks müts ära müüa tataarile. Tataarid ostsid vanu asju. Süda läks, tema oli aktiivsem, läks ja müüs ära. Andsin oma mütsi. Oreli harjutamise tunnid olid eri aegadel. Kui tema läks, siis läks oma mütsiga ja kui mina läksin, võtsin tema mütsi. Nii ajasime kaua aega läbi".
1907.a. tutvus M.Saar Tartus kooliõpetaja Fritz Paalmanni kolme tütre - Liine, Alma ja Elisega, kellest Saare erilise kiindumuse osaliseks sai Liine. M.Saare sügav kiindumus Liinesse jäi kogu eluks ja on inspireerinud enamiku Saare teoste sündi.
Kuigi M.Saare sügav kiindumus Liine Paalmanisse kestis edasi, abiellus ta 23.aug.1915 Elise Paalmanniga. Ilmselt oli see peale sunnitud Elise Paalmanni kui Liine vanema õe, aga ka vanemate poolt majanduslikel kaalutlustel. Õrnahingelisele Mart Saarele oli see raske löök.
1920-ndate aastate alguses elas M.Saar majas, mis asub Väike-Karja ja Müürivahe tänava nurgal, kus ta abikaasa pidas kübaraäri. Nende peres kasvas kaks last - tütar Heli ja poeg Ülo.
Arvestades majanduslikult ebakindlat olukorda, otsustas helilooja abikaasa 1928.a. siirduda Ameerikasse õnne otsima. Esialgu leidis ta teenistust meditsiiniõena. Elise Saar kutsus ka Mart Saart Ameerikasse elama , leidis talle orfanisti koha ning muretses 1929.a. väljasõiduviisa. Mart Saar keeldus minekust, küll aga lahkus isa vastuseisust hoolimata 1930.a. tütar Heli .
20.veebruaril 1944.a. abiellus M.Saar uuesti. Mart Saare teine abikaasa Magda Takk (16.96.1907 - 06.09.1972).
Mart Saar meenutab: "Jalutasin oma tulevase abikaasaga metsas. Olime noored ja tahtsime teineteise vastu äärmiselt viisakad olla. See oli Hüpassaares, minu kodukohas, kus on väga palju metsa. Oli väga ilus ilm, mets vaikne, päike paistis läbi männi latvade nii heledalt. /…/ Jalutasime, vestlesime ja tundsime rõõmu ühest ilusast päevast. Korraga oli ees porilomp. Tahtsin näidata oma osavust ja mehelikku julgust ja ütlesin:"Mina siit küll üle saan, aga katsu, kuidas sina saad". Neid sõnu üteldes oli mu välejalgne tütarlaps üle lombi jõudnud, mina aga kukkusin mudasse. Selle peale naersime mõlemad. Aga siiski jäi mulje, et ma teda oma skeptilisusega olen solvanud. Kohe tuli mulle meelde regivärss:"Ärge naerge neidusida, teotage tüttarida". Istusin männi alla ja skitseerisin laulu valmis ja alles siis liikusime edasi. On küll palju aega mööda, kuid ikka tuletame meelde:"Mina siit küll üle saan, aga katsu, kuidas sina saad".
"Rahvaluule, runo - eks ole see ilus? Laane kandle helin - kauge käo kukkumine kõige oma soojuse ja südamliku nukrusega on tekitanud meie rahvaluule. See on tuule tuhin, mis heliseb üle aegade haua müstiliste laante sügavustesse".
M.Saare kirjast H.Toomingale 1944.
Katkendid pärinevad teosest MART SAAR FOTOKROONIKA ELUST JA LOOMINGUST
Koostanud VARDO RUMESSEN ja NEEME LAANEPÕLD, TALLINN "EESTI RAAMAT" 1983
|
|
|
|
|
Isikud
)
)
)
)
