16:56 laupäev, 28.05.2022
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Rebane, Alfons
1908 - 1976

Alfons Rebane
11./24. VI 1908 Valga - 8. III 1976 Augsburg
29. I 1944 tuletati Natsi-Saksamaa võimu all olevale Euroopale meelde eestlaste olemasolu. Saksa relvajõudude ülemjuhatuse teadaandes öeldi: "Loode pool Ilmjärve ja ruumis lõuna pool Leningradi kestab tõrjelahing kasvava ägedusega. Neis võitlusis paistsid eriti silma 61. jalaväediviis kindralleitnant Krappe juhatusel ja 658. Eesti vabatahtlike pataljon major Rebase juhatusel." Napilt kuu aega hiljem annetati silmapaistnud pataljoni juhile Raudristi Rüütlirist - esmakordselt pälvis eestlasest sõjamees sedavõrd kõrge tunnustuse.
Alphons-Wilhelm-Robert Rebane sündis Valgas, kuid tema lapsepõlv ja kooliiga möödusid Narvas. Lõpetanud 1926 Narva Ühisgümnaasiumi, astus ta Sõjakooli ja määrati 1929 verivärske nooremleitnandina Tapal paiknevasse 1. soomusrongide rügementi rühmaülemaks. 1935 viidi ta üle Viljandisse Kaitseliidu Sakalamaa Maleva nooreminstruktoriks. Juba Tapal oli AR paistnud silma laskevõistlustel, lõpetanud täpsusküttide kursused ja täitnud Laskurliidu meistriklassi tunnistuse saamiseks nõutavad normid. Seetõttu tegutses ta Viljandis ka Sakalamaa Maleva laskeala korraldajana, pälvides selle töö eest rohkesti kiitusi ja oma esimese autasu - 3. klassi Valgeristi. 1939-40 oli AR Kaitseliidu Läänemaa Maleva instruktor ja ühtlasi Lihula komandant.
Pärast Kaitseliidu likvideerimist suvel 1940 viidi AR uute võimumeeste tahtel üle rühmaülemaks esialgu autotankide rügementi ja seejärel Punaarmee 22. territoriaalkorpuse luurepataljoni. Siiski ei peetud teda küllalt usaldusvöörseks ja vabastati juba samal sügisel sõjaväeteenistusest. repressioonidest pääses AR nähtavasti tänu silmapaistmatutele töökohtadele mitmesugusel ehitustel.
Pärast Nõukogude-Saksa sõja puhkemist hakkas AR otsima kaaslasi, kellega koos aidata kaasa kodumaa vabanemisele. Peagi tegutseski Rakverest loodes Viru malevaks nimetatud suurem metsavendade rühmitus, mille üks juhte oli AR. Lõhuti sideliine ja ühendusteid, rünnati kohalikke võimuasutusi ja nõukogude aktiviste, tungiti kallale väiksematele punaväelaste gruppidele.
Kui sakslased saabusid, nimetati AR Omakaitse Viru Maleva rajooniülemaks, ent juba sügisel tehti talle ülesandeks formeerida vabatahtlikest 184. julgestusgrupi /hiljem 4. idapataljon) 15. kompanii. Selle allüksuse eesotsas viibis AR Jamburgis, Slantsõs, Gatśinas, Krasnoje Selos ja mujalgi, organiseerides sõjalise tähtsusega objektide valvet ja korraldades haaranguid partisanidele.
Esmakordselt paistis AR silma kevadlahingutes 1942, mil tema juhitud kompanii teostas mitmeid edukaid reide vastase tagalasse.
Sügisel 1942, mil halvenesid eestlaste-sakslaste suhted ja sulas kokku eestlastest vabatahtlike arv, koondati senised kuus idapataljoni kolmeks ja AR määrati seni kõige enam kuulsust omandanud 1. idapataljoni ülemaks. Pataljoniülemana tegi ta läbi kõik järgnenud järgnenud võitlused Eesti idapiiri lähistel. Märtsis 1944 toodi väeosa Eestisse ja formeeriti ümber 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi II pataljoniks. AR keeldus esialgu SS-iga ühinemast, leidis ajutiselt teenistukoha armeekorpuse staabis, ent peagi tuli temalgi vahetada Wehrmacht`i majori õlakud SS-Sturmbannführer`i kraemärkide vastu. Erinevalt nii mõnestki noorest ohvitserist ei tundnud AR seejuures vähimatki sümpaatiat ei natsionnalsotsialismi, Suur-Saksamaa ega Uue Euroopa vastu.
Saanud taas oma endise pataljoni etteotsa, pidas AR oma "rebasekutsikatega" lahinguid Narva all, Sinimägedes ja Tartu lähistel. Tartut kaitsta küll ei suudetud, ent AR-i panus Punaarmee peatamisel Suurel Emajõel oli märkimisväärne. Tartu all edutati ta pataljoniülema kohalt 46. rügemendi juhiks. Rügemendiülemana tegi ta läbi taandumisteekonna Eestist Lätti ja sealt laevadel Saksamaale. Realistlikult olukorda hindav AR pidas partisanisõda Eestis perspektiivituks ja üritas taganemisel siduda võimalikult suuremaid Punaarmee jõude, et anda tuhandetele kaasmaalastele aega uute okupantide eest põgenemiseks.
Jaanuris 1945 tegutses AR oma rügemendiga juba Oderil. Oppelni (Opole) piirkonnas riivistas ta vastase järjekordse suurrünnaku. Uuel taganemisel märtsikuus kordus kõik juba vana tuttava stsenaariumi kohaselt: AR-i rügemendi lõigus tõrjuti kõik rünnakud, jäädi üha sügavamale punavägede haardesse, ja siis, kui piiramisrõngas näis olevat õhutihedalt suletud, tõi AR peajõudude juurde välja nii oma alluvad kui ka nendega teel liitunud saksa sõdurid. Taandumislahingute eduka juhtimise eest pälvis AR 875. isikuna Rüütliristi juurde tammelehise (teade selle kohta jõudis asjaosaliseni küll alles 30 aastat hiljem) ja ülendati Standartenführer`iks (kolonel).
II maailmasõja lõpp tabas Saksa poolel võidelnud eesti sõjamehi Tśehhoslovakkia põhjapiiril ja suur osa neist hukkus tśehhi punapartisanide käe läbi või Nõukogude vangilaagrites. AR oskas taas vältida halvimat: ta tõi käputäie mehi enesega Briti okupatsioonitsooni. Tema karistusaeg möödus hea kohtlemise poolest tuntuks saanud Goslari laagris suhteliselt kiiresti.
Seejärel viibis endine "idarinde ekspert" juba Londonis, kuuludes "Eesti eksperdina" Briti luureteenistuse treeningkooli personali hulka. Ühena vähestest suutis ta ka salajases sõjas edukalt toime tulla, aidates nurjata KGB kava, mille eesmärgiks oli oma agentide saatmine Inglise luurekoolidesse ja AR-i meelitamine Eestisse. Viimased 20 aastat oma elust veetis AR Saksamaal, kus oli tegev mitmesugustes pagulasorganisatsioonides.
Ago Pajur
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee