14:44 laupäev, 15.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Pitka, Johan
1872 - 1944

Johan Pitka
7. / 19. II 1872 Võhmuta vald Järva-Jaani khk. - IX 1944 Läänemaa ?
"Kui ma Pitkat esimest korda "Lennukil" nägin, üllatusin - ta meenutas rohkem mereröövli kui admirali kuju. Kasvanud sassis habemesse, räbal läkiläki lohakalt peas, koitanud karakullkraega must palit seljas, viksimata säärikud jalas. Rinnal rippus tal binokkel, küljel suur nahast kott..." Sellisena mäletas Eesti sõjalaevastiku juhatajt aseadmiral Johan Pitkat üks tema võitluskaaslasi Vabadussõja algpäevil.
JP sündis Jalgsema külas Ansomardi talu omaniku kuuelapselises peres. Majanduslik kitsikus lubas anda gümnaasiumihariduse ainult vanemale pojale (Ansomardi varjunime all tuntud kirjanik alampolkovnik Peäro August Pitka jäi teadmata kadunuks I maailmasõjas), JP haridustee piirdus aga Seliküla ministeeriumikooliga.
Merest unistav JP pääses 1890 laevapoisina oma esimesele reisile Peterburist ümber kogu Euroopa Mustale merele. Edasised aastad kulusid suviti merd sõites ning talviti Käsmu, Kuressaare ja Paldiski merekoolis teoreetilisi teadmisi kogudes. 1895 oli JP juba diplomeeritud kaugsõidukapten. Mereteed viisid teda Lääne- ja Põhjamerele, Vahemeremaadesse, Lääne-Indiasse ja Lõuna-Ameerikasse.
1904 asus JP elama Inglismaale, olles esialgu laevakapten Hullis ja hiljem laevasõiduagentuuri omanik Liverpoolis. Pöördunud 1911 tagasi Tallinna, avas JP laevatarvete kaupluse, millest kasvas välja merekaubandusühing "Joh. Pitka ja Ko". Seejärel oli ta mitme laevandusega seotud oraganisatsiooni rajajate hulgas, muutudes tuntuimaks ja vahest ehk jõukaimakski merendustegelaseks eestlaste seas.
Pärast Veebruarirevolutsiooni sai JP-st rahvusväeosade loomise eestvedaja. Kuuludes Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee koosseisu, finantseeris ta ajalehe "Eesti Sõjamees" väljaandmist, maakondlike maleva büroode (seltskondlikud organisatsioonid rahvusväeosade abistamiseks) loomist ja tihtipeale ka formeeritavate polkude varustamist-toitlustamist. Lisaks korraldas ta kodanike vabatahtlikku enesekaitseorganisatsiooni Omakaitse.
Oktoobripöörde järel võimule tulnud enamlastega sattus JP kohe vastasseisu, mis kulmineerus tema arreteerimise korralduse väljaandmisega jaanuaris 1918. Siitpeale jätkas JP Omakaitse organiseerimist põranda all. Tema poolt 23.-24. II 1918 Tallinna tänavaile saadetud omakaitselased olid Ajutise Valitsuse esimene usaldusväärne relvastatud tugi. Saksa okupatsiooni päevil andis JP Omakaitse juhtimise vormiliselt üle baltisakslastele, jätkates salajas puht eesti organisatsiooni loomist. Eesti Kaitse Liit astus avalikult tegevusse 11. XI 1918.
Kui puhkes Vabadussõda, leidis JP energia täit rakendust. Ta juhtis soomusrongide ja soomusautode ehitamist, rajas sõjalaevastiku, osales vabatahtlike löögiosade formeerimisel, suunas Kaitseliidu tegevust, aitas luua korda taganevates väeosades, likvideeris vastuhaku Tallinna sadamatehases, võttis isiklikult osa lahingutest enamlastega. Suure tähtsusega olid tema juhitud mereoperatsioonid Narva ja Ingerimaa vabastamisel, Riia-eelsete kindlustuste pommitamisel, Krasnaja Gorka fjordi ründamisel, miinitõkete rajamisel Soome lahes. Erakordne pinge avaldas mõju JT tervisele, nii et sügisel 1919 oli ta sunnitud lahkuma merejõudude juhataja kohalt. Tema sõjalisi teeneid hinnati kõrgelt - Eesti valitsus omistas talle kontradmirali auastme ja I liigi 1. järgu Vabadusristi; ordeneid pälvis ta ka Lätilt ja Suurbritannialt.
Rahu saabumise hetkeks oli JP olnud edukas meremees, ärimees ja sõjamees; nüüd proovis ta jõudu poliitikuna. Soovimata järgida kellegi teise tõekspidamisi, rajas ta omaenese erakonna - Valve Liidu (hiljem Rahvuslik Vabameelne Partei). Selle sihiks oli väärnähete, kuritarvituste ja korruptsiooni paljastamine. Kahjuks kasutati seejuures kontrollimata andmeid ja valimatut tooni, mis ei lubanud leida vajalikul hulgal toetust. Valimistel 1923 pääses Riigikokku neli "pitka-meest", kuid JP jäi ise parlamendi ukse taha.
Poliitikukarjääris pettunud ja suuri ainelisi kahjusid kandnud JP sõitis 1924 kibestunult Kanadasse, et rajada oma perele uus kodu sealsetes ürgmetsades. Kuus aastat ränkrasket tööd ei toonud aga majanduslikku edu ja 1930 pöördus ta tagasi Eestisse. Siin määrati talle varasemate suurte teenete eest eluaegne riiklik pension ja anti Eesti Tarvitajate Keskühisuse juhatuse esimehe heapalgaline ametikoht.
Veel kord katsus JP õnne poliitikaareenil: ühines vabadussõjalastega. Liikumise radikaliseerumine tõi aga kaasa vaadete lahkumineku ja JP loodud Lahinguvendade Klubi esindus marssis demonstratiivselt Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu III kongressilt minema. Siitpeale JP poliitiline aktiivsus vähenes. Ta juhtis küll veel Allveelaevastiku Sihtkapitali tööd ja osutus detsembris 1936 valituks uut põhiseadust koostava Rahvuskogu koosseisu. Oma talus Kiltsi külje all tegi JP usinasti kirjatööd ja lisaks 1921 ilmunud mälestustele I maailmasõjast ning Vabadussõjast avaldas 1937-39 veel neli köidet sisukaid memuaare "Minu mälestused".
1940 põgenes JP Soome, kuid tema perekond sattus NKVD haardesse (kolm poega hukati 1942). Kui puhkes Nõukogude-Saksa sõda, üritas JP astuda Soomes loodud "Erna" grupi koosseisu ja hiljem Jalaväerügement 200 ridadesse, kuid vanuse tõttu lükati tema palved tagasi. Aprillis 1944 pöördus JP tagasi kodumaale ja kutsus rahvast üles koostööle sakslastega, et vältida uut Nõukogude okupatsiooni. Kui olukord rindel halvemaks muutus, sai JP loa moodustada sundmobilisatsiooni eest kõrvalehoidvatest meestest löögiüksus "Admiral Pitka". Rahvuslikud ringkonnad lootsid seda kasutada pealinna ja loodava valitsuse kaitseks, kuid Punaarmee suurpealetung ei lasknud kavadel täituda. Septembri keskpaigaks oli koos paarsada meest, kes osalesid mitmetes stiihilistes tulevahetustes punaväelastega. Ühes kokkupõrkes, mis leidis aset Kosel, osales ka JP. Siitpeale puuduvad tema saatuse kohta usaldusväärsed andmed - tõenäoliselt hukkus ta suure põgenemise päevil kusagil Läänemaa ranniku läheduses.
Ago Pajur
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee