08:39 kolmapäev, 12.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Palusalu, Kristjan
1908 - 1987

Kristjan Palusalu
26. II / 10. III 1908 Saulepi v. Varbla khk. - 17. VII 1987 Tallinn
Kristjan Trossmann sündis Läänemaal saulepi vallas Varemurru külas Looritsa talus oma vanemate kaheksanda lapsena. Võib-olla sellepärast, et ta oli oma peres noorim, sai Kristjan teistest ehk kauemgi lapsik olla. Hakkamisest poisil puudu ei jäänud. Iseasi, kas surnuaiamüürilt tondihäälega möödakäijate hirmutamine ja kartulipüssist koolipreili tulistamine olid just loomingulisuse viisakaimad väljendusvormid.
Jõudu katsusid koolipoisid paljudel aladel, millest Kristjan näis edukam 1500 ja 5000 m jooksus. Eriti hästi sobis temasugusele just raskejõustik, sest sellel alal oli talu oma töödega aastaringseks treeninglaagriks. Kuigi tulevane kuulsus harrastas kogu oma poisipõlve mitmesugust jõukatsumist, valmistades Varblas koos teistega koos isegi maadlusmati, puutus vägilaskasvu noormees keerulisema maadlustehnikaga kokku alles 1930, paar kuud enne kohustuslikust mereväeteenistusest vabanemist. Kui talumees pärast sõjaväge endale ühes Tallinna raualaos tööd leidis, hakati spordiseltsis "Sport" temast maadlejat kasvatama. Lootust andsid treeneritele esialgu vaid noormehe jõud ja vägev kehaehitus. Vabariigi meistritiitleid raskekaalu maadluses hakkas Trossmann võitma 1931. Kui 1933 tuli veel puise tehnikaga maadlejale Helsingis Euroopa meistrivõistlustel 4. koht, võis uue Eesti vägilase juba rahumeeli rahvusvahelisse konkurentsi saata. Maratonikuulsus Jüri Lossmannile oleks lisandunud maadluskuulsus Trossmann, kui mitte nimede eestistamise käigus poleks viimasest 1935 saanud Palusalu.
Et KP oli noppinud juba igal aastal Eesti meistritiitleid nii klassikalises kui ka vabamaadluses (kokku tuli neid tiitleid 12), oli ta 1936 Berliini olümpiamängude eel üks meie lootusi - olgugi, et veel paari aasta eest olid raskejõustikujuhid ja -teoreetikud arvanud, et temast ei saa kunagi head maadlejat. Enne mänge Jänedal toimunud olümpialaagris tõusis KP nii heasse vormi, et oli endale öelnud, et kui nüüd heale kohale ei tule, jätab maadluse maha. Olümpiamängude ajaks oli ta juba korduvalt rahvusvõistkonda kuulunud, nii ei läinud vägimehel ka kuulsa Berliini Deutschlandhalle areenil põlved nõrgaks. Vabamaadluses ei paistnud KP-l enamiku vastastega erilisi probleeme olevat. Viiest esimesest matśist lõppesid neli selja-, üks punktivõiduga. Selleks ajaks kui finaalideõhtu alles järgmise päeva koidu eel kell 3.30 raskekaalu viimase matśini jõudis, oli saksa publik juba ära õppinud eestlaste ergutushüüded: "Paluu-saluu, anna valuu!" ja "Hurra-hurra, Palusalu murra!" Kindlasti ka sellisest ergutuskoorist jõudu saades oli eestlane aktiivsem, võitis punktidega 3:0 soomlaste suurlootuse Hjalmar Nyströmi ja kuldmedali.
Ka klassikalise maadluse raskekaalus oli koosseis tugev. Neljast esimesest matśist kaks lõppesid KP-le selja- ja kaks punktivõiduga. Finaal kujunes aga katsumuseks mitmes mõttes. Esiteks seepärast, et oli viimane heitlus pärast kahte pikka ja väsitavat turniiri. Aga ka seetõttu, et nüüd avaldasid KP-le seni suhteliselt sõbralikud pealtvaatajad toetust hoopis vastasele, sakslasele, kahekordsele Euroopa meistrile Kurt Hornfischerile. Enamik ajast maadeldi võrdselt, kuid lõpp-püstimaadluses tegi meie maadleja võtte, mis tõi talle võiduks vajalikud punktid ja tegi temast kahekordse olümpiavõitja. Eesti raskejõustiklased tulid Berliinist tagasi kokku seitsme medaliga, peakangelasena KP.
Eesti oli Maailma-Kristjanilt palju saanud - just uhkust ja enesekindlust. Selle eest anti talle ka vastu. Väiksemaid kingitusi juba siis, kui olümpiasangar 2. VIII hommikul Balti jaama saabus. Seejärel tuli riigivanema vastuvõtt, esinemine ringhäälingu kooliraadio osas, kuu aega ametlikku puhkust. Esile tõsteti olümpiavõitjat ka tema töökohas Tallinna Keskvanglas, kus ta tõsteti senisest vangivalvuri seisusest veltveebliks. Eesti riigi vahest kõige märgatavam tähelepanuavaldus oli see, et talle kingiti Aegviidu lähedal Pillapalus 45 ha suurune talu. Eesti riigi sümbolite hulka kuulusid tugevad mehed ja põllupidamine. Selliselt tutvustati olümpiavõitjat ka ajakirjanduses - põllumehena uudismaal. Kui talu 1939 ka maksudest vabastati, oli see hea reklaam nii valitsusele kui ka talupidamisele üldse. Avalikkuse eest kasutati KP mainet veel näiteks paberosside "Kuldmedal" ja sigarettide "Olümpia" reklaamimiseks.
KP tõestas oma võimeid ka 1937 Pariisis Euroopa meistrivõistluste kullaga, seejärel vigastas õlaliigest aga nii tõsiselt, et matile tagasipöördumine tundus kahtlasena. Võib öelda, et meistri tõus ja maadlusest lahkumine olid olnud omavahel kõvasti seotud. Kui Kristja 10-aastaselt endale võimlemisrõngad hankis, ei meeldinud see ta isale. Koduste vahenditega kogus poiss küll juba lapsepõlves rammu, kui ta aga ükskord rõngastelt kukkudes rangluu murdis, ei julgenud ta seda kodus tunnistada. Luu kasvaski valesti kokku ja just see lõigi tippkoormustel välja. Kui pärast tõsist ravi tundus õlg 1940 jälle võistlemist kannatavat, olid juba ärevad ajad.
1941 mobiliseeriti KP Punaarmeesse ja saadeti Venemaale Kotlasse, kust sama aasta sügisel põgenes üle rindejoone Soome. Sealtkaudu pääses KP Eestisse tagasi.
Pärast seda pani nõukogude võim maadluskuulsuse vangi, kust ta küll suhteliselt kiiresti vabanes. Aktiivset sporti KP enam mõistagi tegema ei hakanud, küll maadles ta koos Johannes Kotkasega suure menuga demonstratsioonesinemistel mitmel pool Eestis. Maadlussporti propageerima jäi olümpiavõitja kogu eluks, nii treenerina kui ka peakohtunikuna paljudel võistlustel, samuti Tallinna Spordiveteranide Koondise aktiivse liikmena.
Ilmselt oli just rahulik loomus see, mis aitas tal nõukogude aastatel ennast tasapisi teostada - nii hinnatud puutöömehena artellis "Parkett" kui ka ehitustöölisena Viimsi kalurikolhoosis. Kõik teadsid, kes ta on, nii et ta ise ei pidanud seda väga rõhutama, aga oma kohalolekuga meenutas ta ikkagi aega, mil Eesti mehed rahvuslipu all vabariigile medaleid võitsid.
Tõnis Lukas
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee