06:19 kolmapäev, 12.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Michelsohnen, Johann
1735 - 1807

Johann von Michelsohnen
1735 või 1740 - 19. VIII 1807 Bukarest
Eesti talupojast Vene väejuhiks ja balti aadlikuks - sellise vägitükiga läks ajalukku Johann (Ivan, Juhan) von Michelsohnen (Michelso(h)n).
Tõsi, tema päritolu on vaieldav. Vene teenistuskirjade kohaselt pärines JM Liivimaa aadlist, baltisaksa aadlimatriklite järgi oli tema suguvõsa esiisa 1709 Poltaava lahingus langenud Rootsi kaplan Carl Michelson. 1970 ilmunud baltisaksa biograafilise leksikoni järgi olid JM-i vanemateks Vene kapten Johann Georg von Michelsohnen ja rebecca Catharina (sünd. von Igeln). Tõenäoliselt nägi tulevane kindral ilmavalgust siiski von Rosenitele kuulunud Väinjärve mõisa (Järvamaa) pärisorjade Juhani ja Madli talutares.
Tol ajal võis eestlane elus edasi jõuda eelkõige tänu oma vaimuannetele ja kohaliku paruni heasoovlikkusele. Nikolaus Friedrich Russowi arvates märkas JM-i andekust esimesena Väinjärve mõisa aadlilaste kasvataja, kes toapoiss Juhanile omaalgatuslikult saksa keele kõrval teisigi tarkusi jagas. Selgusetuks jääb JM-i sõjaväehuvi teke ajal, mil see veel balti aadli seaski eriti populaarne polnud.
JM sobis sõduriks. Seda tõendab tema kiire tõus ametiredelil: alustas 1754 ihukaardiväe Izmailovo polgu reamehena, Seitsmeaastasesse sõtta läks leitnandina, Vene-Türgi sõtta 1770 kaptenina, Poola ülestõusu (1771-72) mahasurumise lõpetas alampolkovnikuna.
JM-i sõjalise karjääri hiilgavaimaks leheküljeks loetakse Jemeljan Pugatśovi mässu (1773-75) mahasurumist. Uurali- ja Volgamail puhkenud talurahvasõda muutus Vene riigile väga ohtlikuks, sest end Peeter III-ks kuulutanud Pugatśov suutis kaasa haarata tuhandeid kasakaid. Vene impeeriumi ühtsust aitas säilitada JM. Tema määramine eriüksuse ülemaks 1774 tõi sõtta olulise pöörde. Kaasaegsed imetlesid JM-i tohutut energiat ja kiirust ülestõusnute jälitamisel-ründamisel, mil ta pidas umbes 20 edukat lahingut.
Katariina II tänas JM-i polkovnikukraadi, Püha georgi sõjaordeni III järgu märgi, briljantidega kuldmõõga ja umbes tuhande vene talupoja kinkimisega.
JM pidas Venemaa eest veel palju lahinguid Vene-Rootsi ja Vene-Türgi sõjas. Silmapaistvate teenete eest sai ta 1797 ratsaväekindraliks. Sõjaajaloolased hindavad JM-i erakordselt andeka ja heatahtliku juhina, kes hoolitses sõdurite eest. Dmitri Bantõś-Kamenski sõnul püüdis ta oma alluvatele igati eeskujuks olla. JM sai korduvalt haavata ja pääses nii mõnestki surmasõlmest imekombel eluga: Seitsmeaastases sõjas leiti ta haavatuna laibavirna alt, kaks korda elas üle laevahuku. Sõjaväeteenistuse tähendus JM-i jaoks ilmneb eriti selgesti vürst Dolgoruki kirjast Aleksander I-le enne kindrali viimaseid lahinguid: "Kindral Michelson jätkab polguülevaatusi; see tubli vanake püüab kõigest väest; vaatamata nõrgale tervisele on ta väsimatu. Vaid üks asi valmistab talle muret ja piina: see on hirm, et temalt võetakse armee ja juhtimine siis, kui on vaja tegutseda."
Peale sõdimise jätkus kindralil aega ja oskusi jõuda aadliseisusessegi. Ta immatrikuleeriti Pilteni (1779), Eestimaa (1783), Liivimaa (1783), Kuramaa (1784) rüütelkonda. Lisaks kingitud Ivanovo mõisale Vitebski kubermangu Neveli maakonnas ostis JM 1782 Võrumaal Saaluse ja Leevi mõisa. Kuigi JM elas Eesti mõisates vähe - ta müüs need juba umbes 10 aasta pärast -, olid valdused vajalikud siinse rüütelkonna ridadesse pääsemiseks.
Rahva mällu jättis JM aga oma jälje. Leo Leesmendi andmetel teati Rõuge kihelkonnas veel 1927 legendi eesti talupojast Vene kindralist, kes talupoegi kohaliku krahvi omavoli eest kaitsnud. Rahvapärimuse kohaselt pannud kindralihärra kord kuldse kuue peale takuse särgi ja sõitnud sõnnikuvankril mõisahärra poole. Kuna kohtumisel kumbki teed ei andnud, tekkis nende vahel väike kaklus, milles JM peale jäänud. Siitpeale polevat kuri krahv talupoegi nii karmilt enam kohelda julgenud.
JM oli kaks korda abielus. Esimene abikaasa Wilhelmine Freiin oli Liivimaa maamarssali ja Kärevere mõisaomaniku Gustav Heinrich von Igelströmi tütar ning sõjaväelase Otto Heinrich von Igelströmi õde. nende tütar suri lapseeas. Pärast lahutust sai JM-i teiseks abikaasaks Charlotte helene, Kavastu mõisaomaniku ja sõjaväelase reinhold Johann von Rehbinderi tütar. Teadaolevalt sündis neile nelilast: poeg Georg, tütred Katharina, Helena, Elisabeth.
JM suri 19. augustil 1807 Bukarestis ja maeti oma perekonna kalmistule Ivanovo mõisas.
Oletatavasti oli JM esimesi Vene sõjaväkke astunud eestlasi, sest nekrutikohustus kehtestati alles 1797. Kindral JM-i eeskuju järgisid paljud balti aadlikud: 1845 pärines Vene tsaaririigi 600-st kindralist 240 Läänemere kubermangudest.
Anu Raudsepp
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee