22:10 neljapäev, 27.02.2020
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Liiv, Juhan
1864 - 1913

Juhan Liiv (1864-1913), eesti kirjanik, Jakob Liivi vend

Juhan (õieti Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. a. Alatskivi vallas. Õppis (vaheaegadega) Kodavere kihelkonnakoolis, oli 1882-83 Jakob Liivi juures Väike-Maarjas õpetaja abiline. Töötas 1885. a. ajalehe "Virulane", 1888-89 Viljandis ajalehe "Sakala" ja 1890-92 Tartus ajalehe "Olevik" toimetuses. Haigestunud skisofreeniasse, elas aastast 1893 sugulaste ja tuttavate juures peamiselt Alatskivil.
Alustas loometeed prosaisitina. Pildistanud varaseis, kohati humoristliku tooniga juttudes iseloomulikke talupojatüüpe ja külaelusündmusi. Kujutanud omaelulooliste sugemetega jutustuses "Vari" (1894) vaestekülast põlvneva luuleandelise noormehe traagiliselt lõppenud haridus- ja eneseteostuspüüdlust. Jutustuse "Nõia tütar" (1895) peategelane on külakeskkonnas tagakiusatav kasulaps. Ilmeka tõepärase elukujutajana oli Liiv sajandivahetuse eesti kriitilise realismi eelkäija. Hilisproosat koondab miniatuurikogu "Elu sügavusest" (1909). 1885. a. hakkas Liiv ajakirjanduses avaldama luuletusi. Püsiväärtuslikuna on  tuntuks saanud hilislüürika. Seda iseloomustavad siirus, erakordne tundeintensiivsus, piltlikult mõjukas kujundlikkus, rahvalikkus ja rahvaluule võtted, näiteks värsside musikaalsust suurendavad kordused. Eriti tähenduslikud on rõhutud rahva valu ja lootust väljendavad isamaalaulud, looduslüürika ja isikliku traagika sõnastused.
Liivi eluajal ilmus ainult üks värsikogu "Luuletused" (1909, kordustrükk 1910). Tema luule sai tähelepanu ja tunnustust eelkõige "Noor-Eesti" rühmituse kirjanikelt, nii ta elu- kui ka loomingut on enim tutvustanud F. Tuglas. Liivi looming, eeskätt luule, on mõjutanud hilisemat eesti kirjandust.
Juhan Liiv suri 1. detsembril 1913. a. Kavastu vallas. Mälestussammas (1973, O. Ehalaid) Alatskivil, bareljeefiga obelisk Alatskivi kalmistul (V. Mellik, 1924).
EE

Meil ei leidu teist kirjanikku, kelle elusaatus oleks nii traagiline kui Juhan Liivi oma. Vähe oli ta elus rõõmu- ja õnnehetki, rohkesti aga mure- ja kannatuspäevi. Mingi sünguse vari hõljus ta eluaastate kohal hällist hauani.
Juhan Liivi kasvuaastad möödusid Peipsi lähedases Alatskivi ümbruses. Ta sündis 18. (30.) aprillil 1864 vaese kandimehe pojana Riidmal, kus ta esimeseks eluasemeks oli poolpime rehetare. Tulevane kirjanik oli alles paariaastane, kui ta isa sai Rupsi külasse Oja talu rentnikuks. Sellest muldpõrandaga ja korstnata talumajast, mille ümbrus pakkus vähe looduslikku ilu, lähtusid Liivi varaseimad lapsepõlvemälestused. Juba lapsena armastas Liiv üksindust. Tundide kaupa võis ta üksi mängida oja ääres, luusida heinamaal ning metsas ja kuulata lindude laulu. Ta suurimaks unistuseks oli aga Peipsi, mis paistis puude latvade tagant. Unustades kogu ümbruse vaatles Liiv mäeseljandikult Peipsil valendavaid purjeid. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel ja rõõmudel polnud piire. Ta unistas karjapoisina olematuist kuningriikidest ja metsakohinas kuulis ta vaimude salapärast muusikat.
Kolm talve õppis Liiv Naelavere külakoolis, kus ta osutus hoolsaks ja eeskujulikuks õpilaseks. Koolipõlveski jäi Liiv erakuks. Ta seltsis vähe kaasõpilastega ega võtnud nende vallatustest osa. Hiljem jätkas Liiv õpinguid Kodavere kihelkonnakoolis. Ta jõudis kõigis õppeainetes rahuldavalt edasi, ainult matemaatikas oli ta nõrk, nagu ta ise avameelselt tunnistab. Rehkendada ma ei mõistnud koolis ega - eluski ...
Liivi õppimise edukust takistas ta hädine tervis. Haiguse tõttu pidi ta sageli koolitundidest puuduma ega saanud korralikult õppida.

Kooliaastail masendas Liivi meeleolu see teadmine, et ta on vaene. Tal polnud meelepäraseid riideid ega jalatseid. Kord puudusid tal saapad, kord kübar, teinekord olid püksid katkised. Kasvult oli Liiv juba koolipõlves mehepikkune, seejuures aga nõrk ja habras. Kogu ta olemises võis märgata saamatust ja abitust. Liiv, kes ise sellest teadlik oli, tundis end alaväärsena ja elujõuetuna.

Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike-Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Liiv käis kümmekond kilomeetrit eemal asuvas naaberkoolimajas orelil harjutamas. Viimaks tõi ta endale naabrusest väikese harmooniumi koju. Kuid seda kohale seades leidis ta, et enam kui pooled hääled olid mängimiseks kõlbmatud. "Saatus ei taha, et minust muusikamees saaks", ütles ta ja tõukas harmooniumi jalaga. "Kui ei saa minust mänguriista puudusel muusikameest, siis kirjamees peab minust ikka saama; sulge, tinti ja paberit jaksan ma ikka endale nõutada". Loobunud lõplikult muusikamehe-kutsest, pühendus Liiv kirjanduslikule tegevusele. Ta tegi kaastööd ajalehtedele ja kirjutas laulusalmikuid.

Kuigi Liivil olid kindlad püüded eesti rahva kasuks töötada, ei suutnud ta siiski oma kavatsust teostada. Haigus kiskus ta voodisse. Ja mis kõige kurvem: teda valdas Väike-Maarjas esmakordselt kartus, et ta nõdrameelseks jääb. Veetnud ühe aasta Väike-Maarjas, läks Liiv uuesti Kodavere kihelkonnakooli, et oma õpingud lõpuni viia. Sel ajal oli ta haiglasem kui ühelgi teisel kooliaastal. Vähimadki pahandused riivasid valusasti ta hella hinge. Vanemad, kes seda märkasid, ei pannud teda enam kooli.

1885. a. suvel viibis Liiv jälle oma Jakobist venna juures, kes oli nüüd Pandivere kooli õpetaja. Pandivere koolimajas tutvus Liiv lauluharjutusel Liisa Goldingiga, kellesse ta kiindus esimesest silmapilgust peale, nagu ta ise sellest jutustab: "Laulutund. Mina astun sekka, katkised kamassid jalas, mida hoolega püüan peita, - arg, tasane, häbelik. Istun. Otse vastu on kena punastanud plika, ümmargused põsed teisel, silmad maha löödud. Hõbeselgelt naeris see väike, taevasinine oli ta silm." Nende vahel tekkis kirjavahetus, mis kestis järgemööda kaheksa aastat.

Sama aasta sügisel läks Liiv toimetaja Jaak Järve kutsel "Virulase" toimetusliikmeks Tallinna. Kuid ta ei püsinud seal kaua. Juba 1886. a. algul astus ta Tartu Treffneri eragümnaasiumi, et oma lünklikku haridust täiendada. Gümnaasiumi jäi Liiv vaid pooleks aastaks, sest haiguse tõttu tüdis ta varsti õpinguist ning sattus ka direktoriga vastuollu. "Nagu igavene vangikoda," kirjutab Liiv oma kooli kohta Goldingile. "Ei kuskil kedagi, kellega mõne lõbusa sõna võiks rääkida. Igal pool, igal silmapilgul valjud, kuivanud õpetused õppimiseks käes. See võib ka kõige vagasemat lasiklejat pahandada. Siinne elu on mul praegu tõesti väga raske." Liiv lahkuski Treffneri gümnaasiumist, ilma et ta oleks saanud oma teadmisi mainimisväärselt suurendada. Sellega lõppes ta katkendlik koolitee jäädavalt.

Et Liiv ei leidnud endale sobivat teenistuskohta, hakkas ta end tundma üleliigse inimesena, kes on iseendale ja teistele ristiks. Ainsaks julgustajaks ja lohutajaks oli talle Liisa Golding, kellele ta usaldas oma salajaisimad soovid ja igatsused. Sel ajal unistas Liiv perekonna asutamisest ja ajalehe omandamisest, aga ainelistel põhjustel jäid need kavatsused teostamata.

Ligikaudu kaks aastat töötas Liiv "Sakala" toimetuses Viljandis. Esialgu oli ta tööga rahul, aga mida kauem ta "Sakala" juures oli, seda vastikumaks muutusid talle sealsed töötingimused. Rohkem sisemist rahuldust pakkus talle töö Tartus "Oleviku" toimetuses. Sel ajajärgul oli ta tervis võrdlemisi hea ja vaimseltki oli ta tasakaalus. "Oleviku" toimetuses küpses Liivil kindel soov hakata vabakirjanikuks. Ta loobus lõplikult ajakirjanduslikust tegevusest ja üüris endale 1892. a. lõpul Tartus väikese korteri lihtsas puumajakeses Hetseli tänavas, mida nüüd on nimetatud Juhan Liivi tänavaks. Seal pühendus ta innukalt loomistööle. Lühikese aja jooksul kirjutas ta novelli "Vari" ning mõned lühemad jutud ja koondas oma laulud luulekogusse.
"Varju" saamisloo kohta kirjutab Rennit järgmist: "Käisin teda seal õhtuil vahel vaatamas, kus ta ikka rutuga kirjutamas leidsin, ning siis luges ta ka oma juttu mõnest kohast mulle ette, ning viimaks, kui tööga lõpule oli jõudnud, oli ta õige rõõmus, ja lugemist lõpetades kargas ta vaimustuses püsti ning hüüdis valju rõhuga: "Kui seda metsa ees ei oleks, seda paksu metsa, siis ulatuks silm Peipsit nägema, suurt, ilusat Peipsit. "
Juhan Liiv ise meenutab "Varju" saamist järgmiselt: "Üheksa päeva järjestikku olin nii tööl, et paberossigi polnud aega tõmmata. Veel iialgi polnud mu vaim nii vapper olnud... Olgu mis on, mina olen õnnelik oma novelli rutulise valmimise pärast. Aasta läbi mõtlesin teda vaimus, seal on kõik mu enese lapse-, karja- ja noormehe-põli koos."

Tuleb kahetseda, et Liiv ei leidnud oma novellile, tolleaegsele väärtteosele, kirjastajat. See valmistas kirjanikule tuska ja suurendas ta närvlikkust ning haigust. Ta läks haigena Tartust Alatskivile.
Liivi haigus omandas järjest kohutavama ilme. Nii ööl kui ka päeval hirmutasid teda salapärased viirastused. Alati oli Liiv hirmul, et teda valvatakse, vahitakse ja ärritatakse. Aastal 1894 sattus ta märatsemishoosse, põletades oma käsikirju ja tsensori poolt läbivaadatud luulekogu. Et Liiv oli muutunud kaasinimestele kardetavaks, saadeti ta sama aasta märtsis Tartu kliinikusse. Enne jaanipäeva lahkus ta haigemajast ja sõitis kahe mehe saatel Alatskivile. Teel ta luges lohutuseks oma vastilmunud novelli "Vari".
Esialgu jäi Liiv paariks aastaks oma vanemate tallu. Ta elutses harilikult pööningul, eemal laste kisast ja kujutletud politseinike varitsemisest. Mõnikord nähti Liivi karja hoidmas - palja jalu, näruseis riideis, vana kaabulott peas.

Alates 1896. a. suvest ei püsinud Liiv pikemat aega oma isatalus. Ta põgenes salaja läbi soode ja metsade oma sugulaste juurde. Neil aastail kirjutas Liiv mitmed kunstikaunid luuletused. Kuigi ta oli kehaliselt haletsemisväärses olukorras, janunes ta hing ilu järele. Ta hurjutas teisi kirjanikke et nad liig vähe tõelist ilu avaldavad oma lauludes.

1902. a. kevadel oli Liiv jälle oma kodukohas Rupsil. Ta valvas oma ema surivoodi ääres. Seal meenub talle, kuidas ema ta eest oli kätkist kuni meheeani armastavalt hoolitsenud. "Jah, ema oli mulle väga armas," lausub Liiv. "Seda tundsin ma iseäranis siis, kui ma pikemat aega olin kodust ära olnud. Siis olid vanaduskortsud ema näol mulle magusad näha." Sama aasta maikuus surnud ema mälestusele pühendas Liiv liigutavalt südamliku laulu "Üks suu".

Seitse aastat rändas Liiv nõdrameelsena Alatskivi ümbruses ringi, ilma et üldsus tema kurvast saatusest osa oleks võtnud. Temale tundsid kaasa ainult lähimad sugulased ja tuttavad, kuna laiemad ringkonnad olid ta hoopis unustanud.

Uuesti hakati Liivi õnnetut elukäiku jälgima 1902. a. suvel. Dr. J. Luiga käis Rupsil Liivi tervisliku seisukorraga tutvumas ja teatas sellest "Postimehe" toimetusele. Varsti ilmusid "Postimehes" meeldetuletused ja lugupidamise avaldused haigele luuletajale. Eriti kaasatundvalt kostsid G. Suitsu allegoorilise laulu "Käkimäe kägu" sõnad, mis olid pühendatud õnnetule Juhan Liivile. See mõjus virgutavalt unustatud kirjanikusse. Liiv astus jälle ühendusse oma kirjandussõpradega. Ta käis venna pool Väike-Maarjas ning viibis tuttavate pool Tartus ja Tallinnas. Kord viibinud Liiv Tallinnas ja jälginud "Estonia" teatrimaja ehitustöid. Ta langenud põlvili ja ütelnud: Kallis kodumaa, anna andeks, et ma vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada, aga ma annan sulle, mis mul on." Ta võtnud seljast oma kuue ja tahtnud sinna jätta, aga linnavaht seganud vahele.

Oma viimased eluaastad veetis Liiv kodutu hulkurina. Kuskil ei leidnud ta rahu oma haigele hingele. Kirjanikest sõbrad püüdsid  tema seisukorda parandada, muretsedes talle rahalist abi ja peavarju. Nii kirjutas Kitzberg ühes üleskutses Juhan Liivi päratust olekust: "Ta silmaaukudest vahib nälg välja... Vagus, puhas nurgake, vähegi inimesevääriline seisukord tuleks talle soetada."
Kaastundlikud eesti haritlased ei lakanud Liivi abistamast. Nii andis talle prii ülalpidamise ja korteri Laiuse kirikumõisas õpetaja Kõpp. Seal on ta kõnelnud ilusaimast päevast oma elus, kui Tartu eesti tütarlaste gümnaasiumi õpilased ta kurba tuppa lilli toonud. Ta ülistanud lilli, loodust ja noore tütarlapse naeratust.

Juhan Liivi viimseks eluasemeks oli Plakso-Madise talu Kavastu-Koosal, kus ta elas oma lellepoja naise Anna Liivi hoolitsusel. Ka oma viimsel eluaastal ei loobunud Liiv rännakuist. Ta võis kümneid kilomeetreid matkata tuisu ja külmaga, hõlmad lahti ja rind paljas. Tuisk tundus talle tervendavana ja heana.
Külmetuse tagajärjel kiskus raske haigus tiisikus ta 1913. a. kevadtalvel haigevoodisse. Kurbusega ta kõneles oma surmast, vaadeldes läbi akna lumehelveste lendu: "Oh, kui hea oleks nii pehmesse padjasse heita ja siis surra! Surra? jah, surra ilusasti, tasa, pühalikult, lumesaju käes! Oh, kui hea!" Sama meeleolu tõlgitseb ta luuletuses "Lauliku talveüksindus". Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest...

Lumehelbed liuglesid tasakesi ka Juhan Liivi surmapäeval, 1. detsembril 1913. a., mil ta kell 2 päeval teenijatüdruku käte vahel suri. Ta oli 49 aastane.
7. detsembril olid Liivi matused. Matuserong liikus Kavastu-Koosalt Rupsi küla kaudu Alatskivi surnuaiale. tema kodutalu juurde maanteele olid leinajad sõbrad püstitanud mustade lippudega ehitud auvärava. Haual üteldi kadunule sooje mälestussõnu. Neis järelhüüdeis kahetseti, et teda liig hilja oli hakatud mõistma.
Karl Mihkla

Õpik. Mihkla, Karl. Valimik kirjandust gümnaasiumile, I klass. II, muutmata trükk. Tallinn, 1943.

Juhan Liiv ja Tallinn
"Virulase" toimetus oli 1885. a. septembris avaldanud Juhan Liivi luuletuse "Mai kuu öö" ("Mai hommik") ning sama aasta oktoobris asus ta ka ise selle lehe toimetusse tööle. Aasta eest Kodavere kihelkonnakoolist lahkunud 21-aastane Liiv sai siin oma esimesed ajakirjanikukogemused.

9 aastat hiljem õnnestus Liivil pärast mitmeid nurjunud katseid oma jutustus "Vari" Tallinnas välja anda. Kuigi Tallinn kunagi Juhan Liivile pikemaaegseks elukohaks ei olnud, sattus ta siia veel korduvalt.
1903. a. suvel ja 1904. a. kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma ammuaegse Väike-Maarja-tuttava Mihkel Neumanni pool, kelle kodu asus Tõnismäel, tolleaegses Suur-Pärnu mnt. 11. Tallinnas toimetas M. Neumann ajalehte "Uus Aeg", mille kaasandena andis välja mitmeid eesti kirjanike teoseid. Ühe sellisena ilmus 1903. a. ka Juhan Liivi "Kirjatööde kogu", mis sisaldas kuni 1895. a. avaldatud töid. Muide laskis M. Neumann seoses mainitud väljaandega Tallinna fotograafil H. Tiidermannil teha Juhan Liivist foto, mis on N. Triigi portreejoonistuse kõrval teine teada olev kujutis tolleaegsest Liivist.

Mitmed J. Liivi luuletused on seotud Tallinnaga või siin loodud, näiteks aastaarvu 1909 kandvad "Läänemere lained" ja "Tallinn".

Pikemalt, ühtlasi viimast korda viibis Juhan Liiv Tallinnas 1911. a. varakevadest sügiseni. Peeter Grünfeldti mälestuste järgi elas luuletaja siis Maakri t. 16/18 olnud Hermsi võõrastemajas. Tallinnast võttis haige luuletaja ette jalgsimatku mööda raudteed Raplasse, lellepoja Joosep Liivi elukohta. Ka peatus J. Liiv vana tuttava M. Neumanni pool Pääskülas, kus kirjutas ka luuletusi.
1911. a. suvel ehitati "Estonia" teatrimaja. Ajakirjanik Karl Korneri mälestustel oli Juhan Liiv peatunud ehitusplatsil, võtnud seljast kuue ja lausunud: "Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada. Aga annan, mis mul on."
Karl Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee