22:57 neljapäev, 27.02.2020
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Laidoner, Johan
1884 - 1953

Johan Laidoner
31. I / 12. II 1884 Viiratsi v. Viljandi khk. - 13. III 1953 Vladimir
Johan Laidoneri kui andeka ohvitseri ning aktiivse ja avarapilgulise poliitiku suurimaks teeneks tuleb lugeda lahingutegevuse edukat juhtimist Vabadussõjas. Eesti riik ja rahvas ei keelanud talle oma austust. Ainsa ohvitserina ülendati ta 1920 kindralleitnandiks ja 1939 kindraliks. Sõjaliste teenete eest vääristati teda I ja III liigi Vabadusristi 1. järkudega, 3 miljoni margase autasusummaga ja Viimsi mõisasüdamest eraldatud suurtaluga. Hilisematel aastatel annetati talle hulk Eesti ja välisriikide kõrgeid ordeneid, ta valiti Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks, Õpetatud Eesti Seltsi ja Loodusuurijate Seltsi auliikmeks, Viljandi linna aukodanikuks, mitme organisatsiooni juhatuse liikmeks.
JL sündis väikeses Raba talus, kust tema vanemad kolisid peagi Viljandisse. JL sai hariduse Asumaa vallakoolis (1892-94), Viljandi elementaarkoolis (1895-97) ja Viljandi linnakoolis (1897-1900). Paljuski majandusliku kehvuse sunnil otsustas ta pühenduda sõjaväeilisele karjäärile ja astus Vilno sõjakooli, mille lõpetas kevadel 1905.
Teenistuskoha valis JL eliitväeossa - Tbilisi lähistel paikneva 113. Jerevani ihukaitse grenaderipolgu, mille aukomandöriks oli Nikolai II isiklikult. Erinevalt ohvitseridest-kõrgaadlikest pühendus JL täielikult teenistuskohustustele ja enesetäiendamisele. Tänu järjepidevale tööle pääses ta läbi tiheda konkursisõela Nikolai sõjaväeakadeemiasse, mis ainsa õppeasutusena venemaal valmistas ette kindralstaabi ohvitsere. Kogu õpinguteaja vältel (1909-12) oli JL töötulemustelt esirinnas ja jäi nõnda silma mitmele õppejõule.
Peterburist naasis JL oma endisesse polku, kust viidi 1913 üle Kaukaasia sõjaväeringkonna staapi. Kui puhkes I maailmasõda, suundus ta 3. Kaukaasia korpuse staabi koosseisus rindele ja omandas peatselt eduka luureohvitseri kuulsuse. Sõja käigus teenis JL erinevatel ametikohtadel: oli diviisi staabi vanemadjutant (1915), läänerinde staabi luureosakonna ülema abi (1915-17) ja diviisi staabiülem (1917). Ta tõusis auastmes alampolkovnikuks ja teda vääristati mitme ordeniga - muu hulgas pälvis ta suhteliselt haruldase Georgi mõõga pealdisega "Vahvuse eest".
Diviisi staabiülema kohalt kutsuti JL 23. XII 1917 formeeritava 1. Eesti diviisi ülemaks ja täpselt aasta hiljem sai temast Eesti rahvaväe ülemjuhataja. Puuduvad objektiivsed kriteeriumid, et hinnata JL-i tegevust ülemjuhatajana. Kahtlemata tuleb tunustada tema söakust võtta lootusena näivas olukorras enda kanda relvajõudude kõrgema juhi vastutus. Niisama vaieldamatu on, et just JL-i juhtimisel loodi peaaegu eimillestki Eesti sõjavägi, pandi seisma vastase pealetung, suruti Punaarmee Eesti piiride taha ja hoiti kättevõidetud rindejoont kuni rahu sõlmimiseni, tõrjudes kõik rünnakukatsed. Tõenäoliselt polnud JL ainus, kes säärases olukorras toime suutnuks tulla, kindlasti sai ta aga hakkama tingimustes, mille ees enamik inimesi oleks alla vandunud.
Pahempoolsete erakondade survel kaotati pärast Vabadussõja lõppu ülemjuhataja ametikoht ja JL arvati reservi. Tema uueks tegevusalaks kujunes paljudeks aastateks poliitika. Põllumeestekogude nimekirjas valiti JL Riigikogu I, II ja III koosseisu liikmeks ning korduvalt parlamendi välis-, riigikaitse- ja rahanduskomisjoni esimeheks.
1920-29 juhtis JL Eesti delegatsiooni iga-aastastel Rahvasteliidu täiskogu istungjärkudel, osales Rahvasteliidu relvastuse vähendamise komisjonis, esindas Eestit sõjariistadega kauplemise üle kontrolli kehtestamise konverentsil (1925) ja ülemaailmsel desarmeerimiskonverentsil (1932-34). 1925 määrati ta rahvasteliidu poolt Iraagi-Türgi piiritäli lahendamiseks moodustatud uurimiskomisjoni juhiks.
1929 lahkus JL Põllumeestekogust ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistel, deklareerides lakooniliselt: "Ma ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav." Tagasitõmbumine ei kestnud siiski kaua - seoses üha teravneva kriisiga ilmutas JL 1933 soovi poliitikaareenile naasta ja samal sügisel esitati ta uue põhiseaduse alusel valitava riigivanema kandidaadiks.
Algselt tema kandidatuuri toetada lubanud vabadussõjalased murdsid viimasel hetkel kokkuleppe, nii et JL kibestus. Kibestumust süvendasid veelgi järgnevas valimiskampaanias vabadussõjalaste poolt avalikkuse ette toodud andmed, mis kujutasid JL-i saamatu majandusmehena (tõepoolest olid mitmed tema osalusel loodud ettevõtted pankrotistunud). Võimalik, et just need asjaolud kergendasid JL-i kokkulepet Konstantin Pätsiga, mis näiliselt oli sihitud vabadussõjalaste vastu, kuid viis autoritaarse reźiimi kehtestamiseni. Tõenäoliselt poleks K. Päts suutnud 12. III 1934 teostada sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks määratud (teistkordselt oli ta sel kohal detsembris 1924 seoses kommunistliku mässukatse mahasurumisega) JL-i abita.
Vaikiva ajastu triumviraadis jäi JL suhteliselt tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. 1934 teostati tema juhtimisel sõjareform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust - püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid.
Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb sügisel 1939 valitud tee - soostuda baasidelepinguga - otstarbekus. Perspektiivikas või mitte, aga vastupanu osutamise võimalus oli tol hetkel olemas ja otsuse langetamisel kuulus ülemjuhatajale kaalukas sõna. Tehtud valiku eest pidi JL maksma ühena esimestest. Juba 22. VI 1940 tagandati ta ametist ja 19. VII saadeti Eestist välja. Esialgu paigutati JL ja tema abikaasa (poolatar Marie Kruszewska) elama Pensasse, kuid pärast Nõukogude-Saksa sõja puhkemist nad arreteeriti. Järgnesid aastad Pensa, Kirovi, Ivanovo, Moskva ja Vladimiri vanglas - viimases JL suri.
Ago Pajur
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997
Juhan Laidoner juhtis 1925. a. lõpul Rahvasteliidu piirikomisjoni Iraagis ning tänu viimase otsusele sai Iraak endale Mosuli linna.
M. Kärmas, P. Erelt. "Maailmakuulsad eestlased". Eesti Ekspress 26. veebruar 2004

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee