04:14 reede, 21.09.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Köler, Johann
1826 - 1899

Johann Köler
24. II / 8. III 1826 Vastemõisa v. Suure-Jaani KHK: - 10. / 22. IV 1899 Peterburi
"Iga rahva kunstiajalugu tunneb üksikuid erandlikult väljapaistvaid meistreid, kelle nimega on seotud iseseisvad ajajärgud kunstielu liikumist ja kunstimõistete arenemist... Nad loovad traditsioonid ja sünnitavad kandepinna järgnevate põlvede kunstilistele püüetele ja otsingutele. Sammudes oma eluteed rajavad nad ajalugu." Nii kirjutab professor Alfred Vaga kunstnik Johann Kölerist.
Johann Köler sündis Lubjassaare rendikoha pidaja seitsmenda lapsena. Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta õppima algul Viljandi alg- ja seejärel kresiskooli. JK asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes JK kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Cēsise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis JK Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks. Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.
1846 saabus noor JK, 75 kopikat taskus, Vene impeeriumi pealinna Peterburi ja leidis teenistust sildimaalrina. 1848 astus JK ühtlasi kunsiakadeemia õhtuklassidesse. 1855 saavutas ta maali "Herakles toob Kerberose põrguväravast" eest väikese kuldauraha, millega lõpetas akadeemia õppekursuse.
Tänu mitme soodsa tellimuse saamisele õnnestus koguda niipalju raha, et teoks teha ammune unistus - õppereis Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse. Roomas liitus JK saksa õpetlaste ja kunstnike seltsiga "Colonna" ja sai siit tugevaid mõjutusi oma arengule. Välismaareisil lõi JK oma esimesed tuntud teosed, millest "Kristus ristil" eest nimetati ta 1861 Peterburi kunsiakadeemia akadeemikuks.
1862 saabus JK Peterburi tagasi ja tõusis keiser Aleksander II tütre Maria joonistusõpetajaks. Saabus JK loomingu kõrgperiood. Riigikantsler vürst Aleksandr Gortśakovi portree eest nimetati JK 1867 ajaloolise ja portreemaali professoriks. JK-le langes ka austav ülesanne portreteerida esimese kunstnikuna uut keisrit Aleksander III pärast selle troonileasumist. JK maalingust sai seejärel eeskuju teiste kunstnike keisriportreedele. Paraku viis pikaajaline karjäär õukonnakunstnikuna tema kuulsuse vähenemisele seoses uue realistliku koolkonna esiletõusuga Vene kunstielus.
Tehes kiiret karjääri Peterburi õukonnas, ei unustanud JK ometi kodumaad ega seal valitsevat olukorda. Ta koondas enda ümber hulga Pterburis kõrgel positsioonil asuvaid eestlasi - dr. Philipp Karelli, dr. Gustav Hirschi, Nikolaus Friedrich Russowi jt. - ja õhutas neid rahvuslikule tegevusele. Nn. Peterburi patrioodid vahendasid rahvusliku liikumise tegelasi ja taotlusi Venemaa võimudele ning püüdsid neile teed sillutada.
Suvel 1863 külastas JK üle pika aja tagant taas kodumaad. Ta pidas eestlaste olukorda täiesti ebarahuldavaks ning soovitas neil võitluses mõisnike vastu rohkem abi otsida Peterburist ja Venemaa võimudelt. JK-st sai seega Vene-orientatsiooni esimesi selgemaid määratlejaid rahvuslikus liikumises. See omakorda viis lahkarvamustele mitmete teiste rahvuslike tegelastega, eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. Paljuski tänu JK mõjutustele sai 1864 teoks suurema palvekirja esitamine Aleksander II-le. Kirjas olid esindatud ka tärkava rahvusliku liikumise nõudmised. JK kirjavahetuses teiste rahvusliku liikumise tegelastega tõusevad sel perioodil esile sellised küsimused nagu Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, Eesti ajaloo koostamine, uue rahvusliku häälekandja asutamine.
1864 tutvus JK Peterburis noore Carl Robert Jakobsoniga ja aitas otsustaval kombel kaasa selle rahvuslikule ärkamisele. Jakobsonist sai järgmistel aastakümnetel JK lähimaid sõpru ja kaasvõitlejaid. JK toetas Jakobsoni rahaliselt ja andis tema käsutusse ühtlasi oma sidemed Peterburis. Paljuski just JK-lt pärineb Jakobsoni "ida-orientatsioon". 1972 pakkus Jakobson HK-d Eesti Kirjameeste Seltsi aupresidendiks, kuid JK jäi valimistel F. R. Kreutzwaldile alla. Sellele vaatamata osales JK jätkuvalt rahvuslikus liikumises, esindades maailmavaatelt pahempoolset ja orientatsioonilt Vene keskvõimule tuginevat liini. 1881 aitas JK mõjusaimal kombel, et Aleksander III Eesti organisatsioonide saatkonna vastu võtaks. Jakobsoni surma järel 1882 tõusis JK tema suuna autoriteetseimaks tegelaseks.
1882 tekkis JK-l idee osta eesti väljarändajatele Krimmis Kuntaugani mõisast maad ja rajada seal õitsev eesti asundus. JK üritas selleks saada laenu Aleksandikoolist, kuid projekti utoopilisust nähes seadis Jakob Hurt sellele peakomitee presidendina veto. Järgnes terva kokkupõrge, mille tulemusel Hurt tagandati presidendi kohalt ja selleks valiti JK. Hurda kaebuse peale peatasid võimud Aleksandrikooli komiteede tegevuse. Kuntaugani projekt ebaõnnestus täielikult ja ruineeris JK majanduslikult. 1891 valiti JK Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Sellel kohal pidi ta olema tunnistajaks, kuidas noorem rahvuslik põlvkond seltsi üle võtab ja see võimude poolt 1893 suletakse.
Eestis oligi JK rohkem tuntud avaliku tegelase kui maalikunstnikuna. Kuigi JK maalis mitmeid pilte ka kodumaa teemadel, polnud need Eestis kuigi tuntud. See kehtib ka JK allegoorilise poliitilise maali "Ärkamine nõidusunest" kohta. Laiemalt teadvustas teda 1879 valminud freskomaal Kristusest Tallinna Jaani kirikus, mis aga Kristuse modelliks olnud Kassari mõisa kutsari Villem Tamme vastuolulise isiku tõttu ägedat poleemikat tekitas. JK maalis ka portreid paljudest rahvusliku liikumise tegelastest.
Elu lõpupoolel tõmbus pettunut ja väsinud JK avalikust elust tagasi. 1899 tabas teda oma vana sõpra Jakov Groti maalides rabandus. JK maeti suurte auavalduste saatel kodusele Suure-Jaani kalmistule.
Mart Laar
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997


Johann Köler (1826-99), eesti maalikunstnik, rahvusliku liikumise demokraatliku suuna juhte, eesti rahvusliku maalikunsti maalikunsti rajajaid.

Johann Köler, Köhler, Koeler (lisanimi Wiliandi) on sündinud Suure-Jaani lähedal Vastemõisas 8. märtsil 1826. a. Käis elementaar- ja kreiskoolis, õppis Césises maalriametit. Asus 1846. a. Peterburi, õppis seal 1848-55 Kunstiakadeemias maalikunsti, sai lõputöö "Herakles toob Kerberose põrguväravast" (1855) eest väikese kuldmedali. Tegi 1857. a. täiendusreisi läbi Saksamaa, Hollandi ja Belgia Pariisi. Lõi Pariisis Césise kiriku altarimaali (1858). Läks 1858. a. Rooma, esitas seal 1859. a. näitusele selle maali teisendi "Kristus ristil", sai selle eest 1861. a. Peterburi Kunstiakadeemialt akadeemiku nimetuse. Töötas aastast 1862 Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis ja ajutiselt Kunstiakadeemias, oli keisri perekonnas kunstiõpetajaks. Sõlmis 1863 ja 1864 sidemeid edumeelsete eesti haritlastega; koondas enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku. Osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes, ms. 1864 alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise algatamises ja toetamises; aitas "Sakala" jmt. ajalehe ilmumisluba hankida. Tegeles elu lõpuni talurahva- ja maaküsimusega.

EE

Õpingute ja välisreiside järel peatus 37-aastane Köler 1863. a. Tallinnas, kus teda vapustas talurahva viletsus. Tallinnas maalis J. Köler, peamiselt akvarellis, eesti talupojatüüpe ning portreteeris folklorist H. Neusi. Hiiumaa retkel peatus ta Vaemla mõisas, kus nägi mõisa kutsarit, Kassari möldri poega Villem Tamme. Teda modellina kasutades lõi ta teose "Talumees kirvega". Kui 1878. a. H. Köler maalis Tallinna Kaarli kirikule altarimaali "Tulge minu juurde", siis kasutas ta sellel V. Tamme näojooni.

Karl Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974.

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee