07:58 neljapäev, 01.10.2020
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Kuperjanov, Julius
1894 - 1919

Julius Kuperjanov
29. IX / 11. X 1894 Duhnovo v. Novorźevi kreis - 2. II 1919 Tartu
6. II 1919 maeti Tartus Valga lähistel kuulihaava surnud noort eesti ohvitseri leitnant Julius Kuperjanovit. Ärasaatmine leidis aset "Vanemuise" kontserdisaalis, kuhu olid kogunenud Lõuna-Eesti paljude seltside esindajad. Järelehüüetega esinesid lõunarinde juhataja kindral Paul-Martin Wetzer ning Tartu ja Valga linna delegaadid. Ülemjuhataja Johan Laidoner avaldas Tartumaa partisanide pataljonile kaastunnet ülema langemise puhul ja algatas väeosa ümbernimetamise Kuperjanovi pataljoniks. Pärast sõja lõppu annetati langenule postuumselt kolm Vabadusristi ning temast kirjutati mitmeid brośüüre ja arvukalt artikleid. Nõukogude okupatsiooni aastail kujunes tema hauamonument, mille autoriks oli Eesti üks parimaid skulptoreid Jaan Koort, Raadi kalmistul Tartu üliõpilaste ja koolinoorte jaoks oma laadi Mekaks - küünalde süütamisega ametlikult unustatud haual demonstreeriti oma vastuseisu okupatsioonile ja iseseisvuspüüete kestvust.
JK sõndis ühes paljudest Pihkva kubermangu eesti asundustest - Ljohhovos, kuhu oli asunud juba tema vanaisa. Kui JK oli 10-aastane, pöördusid vanemad tagasi Eestisse ja jäid talupidajatena elama Vana-Kuuste valda. Et peres oli 9 last, siis suutis 35-hektariline Lalli talu anda vaid igapäevast leiba. Majandusraskuste kiuste pürgis JK hariduse poole: lõpetanud kohaliku ministeeriumikooli, astus ta 1910 Tartu Õpetajate Seminari ja neli aastat hiljem sai temast koolmeister Kambja kihelkonnakoolis.
Veebruaris 1915 JK mobiliseeriti ja suunati nagu enamik eesti rahvakooliõpetajaid lühiajalistele lipnikekursustele ja seejärel rindele. Lahingutes paistis JK silma isikliku vaprusega: ta omandas kahe aastaga hulga kõikvõimalikke ordeneid (Vladimiri 3., 3.; Anna 4., 3., 2.; Stanislavi 4.; sõduri Georgi risti 4. järk) ning tõusis lipnikust leitnandiks ja luurekomando juhist rooduülemaks. JK karjäär Vene armees lõppes juulis 1917, mil ta sai ühel luureretkel haavata ja evakueeriti tagalasse.
Pärast paranemist naasis JK Eestisse, et astuda teenistusse rahvusväeosadesse. Määramise sai ta Tartu tagavarapataljoni, kus edutati peagi pataljoniülema asetäitjaks. Sügisel 1917 tuli Eesti väeosades võidelda maad võtva laostumisega, mida süvendas enamlik agitatsioon. Konfliktidest enamlastega ei pääsenud ka JK, kuid populaarset rindeohvitseri otseselt karistada nood ei söendanud. JK juhtimisel osalesid tagavarapataljoni allüksused novembrikuises meeleavalduses, kus toetati enamlaste poolt laialiaetud Maapäeva. Pärast seda tõusis JK autoriteet Tartu rahvuslikes ringkondades veelgi kõrgemale.
Kui Saksa okupatsioonivõimude korraldusel rahvusväeosad desarmeeriti, alustasid ettevõtlikumad eesti ohvitserid põrandaaluse Kaitseliidu loomist. Ülemaaliselt juhtis seda tegevust kindral Ernst Põdder, Tartus oli aktiivsemaid organisaatoreid JK. Tema kätte koondus linnas paiknevate konspirantiivsete rühmade juhtimine, temale edastati kogu saabiv informatsioon. Muidugi ei jäänud elav tegevus sakslastele märkamatuks ja nii oli JK sunnitud arreteerimise vältimiseks Tartust lahkuma. Ta asus elama oma abikaasa vanemate tallu Kambja lähedal (JK laulatati hilisema tuntud Naiskodukaitse tegelase Alice Johansoniga (1894-1942) Kambjas 24. II 1918). Tartu linna asemel kujunes nüüd tema tööpõlluks Tartu maakond. Peagi olid loodud sidemed usaldusväärsete isikutega kõigis kihelkondades ja üksteise järel moodustusid kõikjal Kaitseliidu salgad. Sügisel pöördus JK tagasi Tartusse ja nimetati okupatsiooni kokkuvarisemise järel Tartumaa Kaitseliidu ülemaks.
Kui puhkes Vabadussõda, organiseeris JK kaitseliitlastest valveteenistuse Peipsi rannikul ja üritas väikesearvuliste salgakeste abil pidurdada Punaarmee pealetungi tempot. Jõud olid siiski liialt ebavõrsed, mistõttu 21. XII 1918 tuli Tartu maha jätta. Olukord näis lootusetuna - sõjatüdimus ja kartus Venemaa hiiglaslike jõudude ees tekitas paanikat nii lihtkodanikes kui ka kohalikes rahvajuhtides, deserteerumised sagenesid. JK oli neis tingimustes üks väheseid, kes ei pidanud relvastatud võitlust omariikluse eest mitte üksnes võimalikuks, vaid ka hädatarvilikuks ja suutis seda veendumust süstida teistessegi.
Pärast Tartust lahkumist asus JK koos 17 mehega Puurmani mõisa. Jõululaupäeval pandi samas alus Tartumaa partisanide pataljonile, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid löögiüksusi Vabadussõjas. Aasta lõpp kulus veel organiseerimistöödeks, uue aasta esimestel päevadel aga alustati lahingutegevust. Kuperjanovlaste hulljulged reidid ulatusid kuni 40 km sügavusele vastase tagalasse, tekitades punaväelaste hulgas segadust ja äratades elanikkonna lootust. Rahvaväe üldpealetungu käigus ühinesid pataljoni allüksused soomusrongidega ja olid 14. I 1919 Tartu vabastajate hulgas. Seejärel tegutseti Elva, Rõngu, Puka ja Sangaste all, omandades alati võiduka väesalga kuulsuse. Võidud ei tulnud kaotusteta - vähem kui 2 nädalaga langes rivist välja ligi pool algkoosseisust. Osalt tulenes surnute-haavatute suur arv JK juhtimisstiilist, mis nõudis vastase purustamist igas olukorras ja iga hinna eest otserünnakuga.
Taoline Eesti oludesse sobimatu taktika sai lõpuks saatuslikuks pataljoniülemale endale. Soovides olla Valga vabastajate esiridades, korraldas JK 31. I 1919 tormijooksu üle lageda lumise välja valitseval kõrgendikul asuvale Paju mõisale, mida kaitses arvulises ülekaalus olev vaenlane. Püüdes vastase marutules maha heitnud ahelikku uuesti rünnakule viia, sai JK haavata. Ta toimetati küll Tartusse, ent arstid ei suutnud enam tema elu päästa. Juba eluajal legendaarseks saanud JK suri 24 aasta vanuselt päev pärast Valga vabastamist ja täpselt aasta enne Tartu rahulepingu allakirjutamist.
Ago Pajur
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee