14:42 laupäev, 15.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Menning, Karl
1874 - 1941

Karl Menning
29. IV / 11. V 1874 Tartu - 5. III 1941 Tartu
12. VIII 1906 avati Tartus esimene eestlaste poolt ja eneste jaoks rajatud teatrimaja. "Vanemuise" seltsile kuuluva hoone õnnistas sisse Jakob Hurt, ilmaliku kõne pidas Jaan Tõnisson. Järgmisel pärastlõunal sai teoks vabaõhukontsert teatrimaja aias ja õhtul avalöök uuelt teatritrupilt, kes kandis ette vastse algupärandi - August Kitzbergi "Tuulte pöörises". Pärast etenduse lõppu ei tahtnud kiiduavaldused vaibuda - korduvalt kutsuti lavale nii kirjanik ja näitlejad kui ka lavastaja ja teatridirektor Karl Menning.
Majaomaniku perekonnas sündinud KM astus pärast Tartu gümnaasiumi lõpetamist (1893) Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, ent läks juba mõni kuu hiljem isa soovil üle usuteaduskonda. Õpingutesse suhtus KM küllalt leigelt, see-eest lõi aga kaasa Õpetatud Eesti Seltsis, Eesti Üliõpilaste Seltsis ja "Vanemuise" seltsis. Ta sai tuntuks kuldsuuna, kes armastas kõnelda mitmesugustel kultuuriteemadel. Kõige südamelähedasemaks alaks kujunes KM-i jaoks aga teater - ta ei lasknud mööda ühtki esietendust Tartu teatrites ega külalistruppide esinemisi, kusjuures enamiku nähtud etenduste kohta ilmusid "Postimehes" sisukad retsensioonid. 1902 avaldas ta EÜS-i albumis pikema analüüsiva ülevaate Eesti näitekirjanduse ajaloost.
Nii juhtuski, et pärast ülikooli lõpetamist (1902) ja prooviaasta pidamist (1903) töötas KM iseseisvalt Võru praostkonna abiõpetajana napilt kaks kuud ja palus siis end ametist vabastada. 1904 valiti ta "Vanemuise" seltsi esimeheks ja oli sellena tegev uue teatrimaja ehitamise ühe eestvedajana. Samal ajal küpses soov tutvuda välismaa teatrioludega. Müünud maha isalt päranduseks saadud majad, asus KM omal kulul teele. Esimese talve veetis ta kuulsa teatriuuendaja Max Reinhardti juures Berliinis, külastas ka Dresdeni, Müncheni, Viini ja Pariisi tuntumaid teatreid; teise talve pühendas aga täielikult õpingutele Reinhardti vast avatud teatrikooli reźiiklassis. Tartusse tagasi pöördudes tõi KM kevadel 1906 peale ametioskuste kaasa ka oma abikaasa - samadel reźiikursustel kohatud aadlipreili Irmgard von Voigtländeri, kellest sai KM-i elukaaslane ja kolme poja ema, aga ka mehe abiline kutsetöös ja Eesti patrioot.
KM-i asumine August Wiera asemel teatrijuhi kohale oli revolutsiooniline pööre kogu Eesti teatrielus. KM alustas uue trupi moodustamisest. Sellesse koondati erinevate seltside näitlejaid, kes polnud kammitsetud wieralikust mängustiilist, ja neist moodustus esimene tõeliselt professionaalne näitlejate kollektiiv Eestis. KM seadis oma trupi jaoks esikohale ansamblilisuse, juuris näitlejaist välja kõik katsed staaritseda ja nõudis neilt igakülgset koostööd. Nõudlikkuses läks ta selleni, et sekkus näitlejate eraellu, valvates kõigi osaliste elukommete ja käitumise järele.
Lavastuslikult taotles KM realismi, oli ilutsemise ja efektsitseva teatraalsuse vastu. Ka ei soostunud ta arvestama tollase publiku võrdlemisi vähearenenud maitset, vaid seadis sihiks vaatajate eelistuste suunamise ja kujundamise. Mängukavva võeti Henrik Ibseni, August Strindbergi, Gerhart Hauptmanni, Maksim Gorki jt. omaaegsete meistrite draamad. Eelistades Põhjamaade autoreid, kelle hingelaad vastavat paremini eestlaste ellusuhtumisele, ei unustanud KM Eesti algupärandeid. Nonde aastate parimad Eesti draamateosed - August Kitzbergi "Tuulte pöörises", "Kauka jumal", "Libahunt", Eduard Vilde "Tabamata ime", "Pisuhänd", mitmed Christian Rutoffi, Oskar Lutsu ja Jakob Liivi näidendid - lavastati tingimata ka "Vanemuises".
Ehkki KM tõi direktori ja lavastajana Eesti teatrisse palju uut ja väärtuslikku, ei puudunud tema tööl vastasedki. Vastuolu tekkis eeskätt repertuaarivaliku pinnal. Tartu seltskonnategelaste hulgas leidus küllalt neid, kes otsisid teatrist vaid lõbusat meelelahutust ning nõudsid realistlik-naturalistlike psühholoogiliste draamade asendamist opereti ja rahvaliku lustimänguga. Konflikti võimendas tüli "Vanemuise" juhatuses, nii et kui 1914 senine juhatus tagasi valimata jäi, teatas ka KM tagasiastumisest. Osalt oli see samm solidaarsusavaldus endisele juhatusele, osalt aga võis olla põhjustatud ka oskuste ja võimaluste ammendumise tunnetamisest - KM oli ja jäi ikkagi asjaarmastajaks-iseõppijaks.
1914-18 töötas KM Tallinnas "Päevalehe" toimetuses teatri- ja kontserdiarvustajana. Seejärel viisid ajaloo tuuled ta hoopis uutele eluradadele. Jaanuaris 1918 moodustati Maanõukogu otsusel välisdelegatsioon, ülesandega tutvustada eestlaste poliitilisi taotlusi Euroopas ja otsida neile taotlustele toetajaid. Välisdelegatsiooni koosseisu lülitati ka KM kui Eesti Maavalitsuse diplomaatiline esindaja Saksamaal. Oma asukohamaale KM küll tookord ei jõudnudki, kuna Saksa valitsus keeldus okupeeritud Eesti vabariigi esindajaid vastu võtmast. Seepärast tegutses KM koos Jaan Tõnissoni ja Mihkel Martnaga peamiselt Kopenhaagenis, edastades Eesti olusid tutvustavaid materjale nii välisriikide valitsustele kui ka ajakirjandusele.
Pärast Vabadussõja lõppu jäi KM edasi diplomaatilisele tööle: 1920-21 Eesti esindaja Stockholmis, 1921-33 saadik Berliinis ja 1933-37 Riias. Märkimisväärseim oli tema panus Eesti-Saksa suhete arendamisel berliinis töötamise perioodil. Püsimine 13 aastat ühel kohal oli samuti omalaadne rekord Eesti välisteenistuses. Sügisel 1937 kutsuti KM tagasi kodumaale, jäeti välisministeeriumi käsutusse ja talle määrati ministri abi palk. Tegemist oli siiski vaid austusavaldusega - tegelikult asus KM elama Tartusse ja jäi vanaduspuhkusele. Ametlikult vormistati pensioneerumine kevadel 1939. Kuni surmani elas KM tagasitõmbunult oma Tartu kodus, lävides vaid lähimate sõprade ja perekonnaliikmetena.
KM-i teeneid nii lavastajatööl kui ka diplomaatilises teenistuses leidsid tunnustust - ta valiti "Vanemuise" seltsi (1931) ja Eesti Näitlejate Liidu (1936) auliikmeks ning teda vääristati III liigi 2. järgu Vabadusristi ja Kotkaristi I klassi ordeniga.
Ago Pajur
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee