20:52 esmaspäev, 10.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Puhk, Joakim
1888 - 1942

Joakim Puhk
13. / 25. V 1888 Viljandi - 14. IX 1942 Kirov
1940 natsionaliseerisid Eesti majandusstruktuure lammutavad Nõukogude okupatsioonivõimud esimeste seas ühe suurima Eesti kapitalil baseeruva ettevõtte - A/S-i "J. Puhk ja Pojad". Samal ajal sattusid firma juhid - vennad Joakim, Aleksander, Eduard ja Evald Puhk - NKVD huviorbiiti. 31. VIII nad arreteeriti (pääses vaid Soomes elav Eduard), süüdistatuna "kontrrevolutsioonilise natsionalistliku organisatsiooni "Kaitseliit" subsideerimises", vabatahtlike saatmises Soome Talvesõtta ning ulatuslikes majanduskuritegudes. Kohtuotsus jäi järgmisel suvel alanud sõja tõttu küll langetamata, kuid vennad viidi tapi korras Kirovi vanglasse. Seal suri esimesena Aleksander (1893-18. IX 1941), seejärel ka Evald (1897 - 2. II 1942). Joakimile aga jõuti esitada veel lisasüüdistuski: "Olles vahi all Kirovi linna vanglas nr. 1 jätkas aktiivselt nõukogudevastast tegevust vangide hulgas, oli kontrrevolutsioonilise grupi "Kindralstaap" aktiivne liige, teostas ... vangide hulgas süstemaatiliselt nõukogudevastast agitatsiooni, mis oli suunatud Nõukogude Liidu lüüasaamisele sõjas Saksamaaga, levitas kontrrevolutsioonilisi väljamõeldisi Punaarmee võitlusvõimest ja relvastusest ning elust Nõukogude Liidus. Peale selle levitas kontrrevolutsioonilist laimu ühe VK(b)P ja Nõukogude valitsuse juhi kohta."
Aluse Puhkide perekonna jõukusele pani 1881 Viljandis tegevust alustanud viljakaupmees ja veskiomanik Jaak-Johann Puhk. 1889 asutas ta Viljandi tikuvabriku, 20. sajandi algul aga rajas Riias puidutehase. Puhkide perekonnas oli kaks tütart ja viis poega. Vanimast vennast, Riia kaubanduskoolis õppivast Joakimist (Joachim), sai 1904 veendunud sotsialist ja siitpeale korraldati Puhkide korteris põrandaaluseid kursusi ja konspiratiivkohtumisi ning varjati tagaotsitavaid mässajaid. 1905. a. revolutsiooni ajal valmistas JP oma kodus koguni pomme. Oktoobri lõpus sõitis ta Tartusse, kus aitas rajada parteigruppe ja esines kihutuskoosolekutel. Jaśa varjunime all tegutses ta VSDTP Tartu organisatsioonis kuni arreteerimiseni märtsis 1906. Järgnes kolm vangla-aastat.
Pärast vabanemist asus JP tööle vahepeal Riiast Tallinna toodud perekondlikus ettevõttes. Pärast isa surma (1917) tõusis ta "Kaubamaja J. Puhk ja Pojad" etteotsa. 1918-19 finantseerisid vennad Puhkid Eesti Ajutise Valitsuse tegevust, mille eest neile tasuti soodsate ametikohtadega. Voldemar Puhk (1891-1937) oli Eestimaa Toitlusvalitsuse liige, kaubandus-tööstusministri kohusetäitja ja Eesti peakonsul Berliinis; Aleksander nimetatati kaubandusataśeeks Londoni saatkonda ning Joakim, kes oli tegutsenud mõnda aega toitlusministri abina, määrati majanduseksperdiks Pariisi lähetatud rahusaatkonnas.
Kurikuulsaks said Puhkid osalemisega suurtes majandusafäärides - "Revalise" firmas, "veriste sinelite" loos ning - Berliini ja Londoni saatkonnahoonete ostuga. Suurimat tulu tõi aga kauplemine Nõukogude Venemaaga - enamjaolt oli tegemist hangeldamise ja Vene kulla pesuga. Ka majanduskriis 1923-24 ei mõjunud kaubamajale halvavalt. Kasutades metallitehase "Ilmarine" raskusi, ostsid Puhkid selle aktsiaid ja muutusid 1924 ettevõtte tegelikeks omanikeks. Tootmist tõmmati küll tublisti kokku, see-eest aga leiti uued tulutoovad toodanguliigid - põllutöö- ja tee-ehitusmasinad, meiereide ja veskite sisseseade, diiselmootorid, mootorvagunid, mitmesugused reservuaarid ja katlad. Mitmete autofirmade (Renault, Chervolet, Studebaker, Packard, General Motors) ainuesindajatena rajati "Ilmarise" juures autoremondiosakond.
"Ilmarine" pakkus huvi ka soodsa asukoha tõttu - tühjaks jäänud hoonetesse rajati makaronitehas, vabale territooriumile kerkisid Eesti suurim jahuveski, viljaelevaator ja leivatehas. Teraviljaimport saigi Puhkide peamiseks tegevusalaks - Tallinna moodsa suurveski kõrval tegutsesid firma jahuveskid Tartus, Narvas ja Pärnus ning koguni Soomes, kaupluste ja ladude võrk aga hõlmas kogu Eestit.
Suure kriisi aastail tõusis firma veelgi jõulisemalt esile - tohutu kasum saadi vahetult enne teraviljatollide kehtestamist sisseveetud vilja müügist. 1937 reorganiseeriti senine "Kaubamaja J. Puhk ja Pojad" samanimeliseks aktsiaseltsiks, mille põhikapital ulatus 500 000 kroonini, kusjuures aktsiate kontrollpakk oli kindlalt vendade käes. 1938 kasvas ettevõtte põhikapital miljonile kroonile ning 1939 ületas aastane puhaskasum 136 000 krooni piiri.
Arusaadavalt kaasati eduka ettevõtte juht mitmesugustesse riiklikesse ja seltskondlikesse ametitesse. JP oli 1921-27 Leedu aukonsul, 1927-40 Soome aupeakonsul ja ühtlasi konsulaarkorpuse vanem, 1924-26 Üleriikliku Kaupmeeste Liidu esimees, 1925-40 Kaubandus-Tööstuskoja esimees, 1932-40 Eesti Suurkaupmeeste Ühingu esimees. 1935 nimetati ta Riigi-majandusnõukogu liikmeks. 1937 oli JP uut põhiseadust koostava Rahvuskogu teise koja liige ja 1938 sai Riiginõukogu liikmeks. JP esindas Eestit korduvalt rahvusvahelisel areenil - Tartu rahukonverentsil, Balti riikide konverentsil 1920, rahvusvahelistel kaubanduskodade konverentsidel 1927, 1929 ja 1939 ning Rahvasteliidu töökonverentsidel Genfis 1929 ja 1931. Majanduslikult oli JP tegev kindlustusseltsi "Eesti Lloyd" juhatuse esimehena ja Eesti Panga Nõukogu liikmena. Ta kuulus ka Eesti Olümpia Komiteesse ja Kaitseliidu Vanematekogusse.
Poliitiliselt jäi JP suhteliselt passiivseks. Oma noorusideaalist - sotsialismist - ütles ta lahti, ehkki suhtles endiselt tollaste sõpradega ja finantseeris mõningaid Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ettevõtmisi. Vaikival ajastul, mil üha selgemini ilmnes valitsuse soov tõhustada kontrolli eramajanduse üle, astus JP välja võimulolijate majanduspoliitika vastu, avaldades seejuures rahulolematust ka demokraatia piirangute suhtes.
Ago Pajur
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997
Rikkaim eestlane Eesti Wabariigis oli Puhkide dünastia pea, suurtööstur Joakum Puhk. 1930. aastate keskel ületas tema tulumaks aastas 11 000 krooni piiri. Nii palju maksid riigikassasse vaid miljonärid. Joakimi vennad Eduard ja Evald maksid tulumaksu keskmiselt 8000 krooni aastas. Kuigi Puhkide äridünastia tegutses juba enne Eesti iseseisvumist, seostatakse nende rikkust ikkagi nn veriste sinelite afääriga. 1920. a. lõpul vahendasid Joakim ja tema partner Eesti sõjaväele Inglismaalt 50 000 komplekti sineleid, frentśe ja pükse. Kui saadetis lahti pakiti, selgus, et tegemist oli pehkinud, muda ja verega määrdunud räbalatega. Vahendajad ise teenisid kopsaka summa.
M. Kärmas, P. Erelt. "Maailmakuulsad eestlased". Eesti Ekspress 26. veebruar 2004

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee